Seda liisusalmi peaksid mäletama kõik minuealised ja ehk isegi nooremad. Igal juhul salmi lõpus pidi keegi ütlema, mitu seppa võtit parandama peaks.
Siit saab teha vaid ühe järelduse - võti on väga tähtis asi....
Aga kui muid võtmeid käepärast pole, on abi sellisest, nagu mul tööriistakastis seisab. Vajaduse korral saab ukse kah lahti keerata sellega (ja on keeratud ka).
Ega alati ole küll, sest vahel meie nägemine lihtsalt petab - mis tegelikkuses suur, paistab väike ja mis väiksem, paistab hoopis suurena.
Sellel pildil siin ongi just nii juhtunud. Kumb siis ikka on suurem (kõrgem), kas Oleviste või Püha Vaimu kirik?
Üks omapärane seos on neil kahel kirikul veel.
Aastani 1950 pesitses Olevistes luterlik kogudus. Siis aga leidis punavõim, et nii ikka ei lähe ja tõstis luterlased välja, asemele pani vabakogudused. Peavarjuta Oleviste kogudusel ei jäänud muud üle kui liituda Püha Vaimu kogudusega.
Kui nüüd riigikord vahetus ja suure hurraaga kõike endistele omanikele tagastama hakati, tekkis kurbnaljakas olukord - Püha Vaimu kogudus osutus omandireformi käigus õigustatud subjektiks, kes oleks võinud Oleviste kirikut endale nõudma hakata. Loomulikult seda ei tehtud, polnud ju mingit mõtet ebaõigluse hulka siin maailmas kasvatada - seda niigi palju.
Kuna muud vabakogudused said endile uued pesad, jäi Oleviste baptistide ainuhaldusse. Sõbralikud ja heanaaberlikud suhted kahe kiriku rahva vahel kestavad siiani.
Kuu aega tagasi kurtsin siin muredest poja läpakaga. Stoori muidugi jätkus.
Poja juristist sõber tuhnis natuke paragrahvides ning tema abiga koostasin ametliku pretensiooni, kopipasteerisin vajalikud seadusepunktid ka sisse ja nõudsin seletust. Vastust aga ei tulnud ega tulnud. Helistamisele vastas pidevalt kinnine toon või ei tõstnud keegi toru.
Täna aga juhtus ime - esimese helistamise peale vastati. Kui oma pretensiooni kohta aru pärisin, küsiti kõigepealt, mis aadressil saatsin. Saadetud oli õnneks kõigile firma kodulehel olevatele meilidele, seega ei saanud öelda, et kaotsi läinud. Paluti hetk oodata, probleemiga peaks tegelema osakonnajuhataja. Veidi aega kostis torust kõnekõminat, siis öeldi, et läpaka emaplaat vahetatakse ikkagi tasuta ja arvatavasti on esmaspäevaks valmis. Et klaveril üks täht puudu, siis selle vahetust pakuti tasulisena, aga loobusin - saab ilmagi hakkama, pealegi on tuttavaid arvutipoisse küll, kes selle ühe tähekese paarikümne krooni eest paika paneksid.
Nüüd jääb loota, et enam venitama ei hakata, kasvõi juba sellepärast, et tülikast kliendist lahti saada :P
Kindel on see, et edaspidiste probleemide korral selle firma poole me enam ei pöördu.
... ja kuna see lugu tekitas üsna laialdast vastukaja, kopin siia ka TTÜ õppeprorektori Jakob Kübarsepa vastuse.
Tallinna Tehnikaülikooli juhtkonna nimel vabandan lõpuaktusel tekkinud intsidendi pärast viipekeeletõlgiga. Matemaatika-loodusteaduskonna bakalaureuste lõpuaktust juhatasin õppeprorektorina mina. Olavi Pihlamägi vastutusvaldkonda kuulus aktuste korralduslik pool ja lõpetamiskäskkirja ettelugemine. Rektor ja õppeprorektor ei olnud informeeritud sellest, et lõpetajate hulgas on ka kurt üliõpilane.
TTÜ astub samme, et sellist kahetsusväärset intsidenti tulevikus ei korduks.
Lugupidamisega
Jakob Kübarsepp
Rektori asendaja
Vabandused võtame vastu, kuigi mõned küsitavused jäävad.
Meie meelest pole üldse oluline, et tingimata peaks kõiki ette informeerima sellest, et osalejate hulgas on mõni kurt. Kui juba viipekeeletõlk kohal on, järelikult on teda kellelegi vaja ja korraldajate asi on tagada talle normaalsed töötingimused.
Aga kui järgmine kord kuskil midagi analoogset juhtub, lähen küll löön oma nimekaardi letti ja teen veidi ametlikku häält, sest praegu ei saanud ma ju konkreetse inimese käest tagasisidet (kuigi mulle kohe pärast kirja saatmist helistati ning lubati sel teemal temaga vestelda).
Aga aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja oma toetust väljendasid. Hea tunda, et me pole päris üksi.
Teisipäeva õhtupoolik. Tegelen oma asjadega, Tupsu mängib rahulikult, koer lösutab põõsa all, keel ripakil. Järsku kargab koer püsti, hakkab mööda aiaäärt edasi-tagasi tormama, ise ulub: "Auuuu- auuuu-auuuu!" Tupsu jookseb tuppa minu juurde: "Kuuled, muusika juba tuleb!" Ja tõepoolest, tänava otsast kostabki: "Killa-kolla-viuuuu, killa-kolla-viuuuu!"
Ütlen, et võiks seekord vahele jätta. Selle peale tõmbub mokk kõveraks: "Uuuuu, aga mina tahaaaan!" Ega muud, rahakott näppu ja värava juurde. Mõne hetke pärast on koer ja Tupsu ulgumise lõpetanud, aga rahakotis ulub tuul...
***
Nädalapäevad tagasi, öösel umbes kella kahe ajal.
Esikus maganud koer nügib ninaga ukse lahti, pressib end õue, istub maha, nina taeva poole ja hakkab laulma: "Uuuuuu-uuuuuu-auuuuu! UUUUUUU-uuuuuuu-auuuuu!" Lähen mina vaatama ja ei saa aru, kas päike on valepidi käima hakanud või mis.... Õues võiks lausa ajalehte lugeda. Meie kutsule sekundeerib naabriberna oma sügava aldiga, siis liituvad kuskil kaugemal olevad koerad ning kontsert kestab vähemalt tund aega, ikka: "Uuuua-uuuua-auuu! Auuuu-uuua-uuuu!"
Täna oli Tallinna Tehnikaülikoolis rõõmus sündmus - bakalaureusediplomid said matemaatika-loodusteaduskonna lõpetajad. Nende hulgas noormees, kellele kolm aastat viipekeeletõlgiks olin. Eriliseks teeb päeva veel see, et noormees lõpetas cum laude.
Aktus oli kena ja asjalik nagu tehnikakõrgkoolile kohane. Aga paras tökatitilk pidi ikka meepotti sattuma...
Mina võtsin end seekord tõlgikohustusest vabaks, et olla lihtsalt aktusekülaline ning noormehe perekond tellis tõlkekeskusest teise tõlgi. Kohale olid sõitnud ka sugulased Soomest, samuti kurdid. Sättisime end kogu seltskonnaga istuma saali etteotsa, kohe lõpetajatele reserveeritud ridade taha. Saabus ka tellitud tõlk, pisikest kasvu, väljanägemiselt sama kena kui tänased lõpetajad.
Probleem tekkiski tõlgile sobiva koha valikuga. Oletasime loogiliselt, et tõlk läheb seisab lavaservas, kust kõik oleksid teda näinud ning tema ise ei segaks kedagi. Nii tavaliselt teiste koolide aktustel ja üldse pidulikumatel üritustel olnud on. Aga Tehnikaülikooli aktust kindlal käel juhtinud Olavi Pihlamägi leidis, et see ei lähe kohe mitte - pole vaja tsirkust teha, lava on tähtsate tegelaste jaoks. Tuli ja paigutas tõlgi kurtide grupi ette ridade vahele ning lõpetava noormehe sama rea otsa, kust ta siis kael kõveras tõlki pidi jälgima, selle asemel, et mõnusalt oma grupikaaslastega koos istuda.
Peab tunnistama, et kõik tundsid end solvatuna, eriti pahased olid Soomest tulnud külalised - nemad kogesid sellist suhtumist esimest korda. Otsustasime siiski aktust teiste jaoks mitte rikkuda ja vähemalt sel hetkel olukorraga leppida. Aga tegelikult jäi kõigil paha tunne - viipekeel on Eestis riigikeele staatuses juba 1.märtsist 2007 ja isegi enne seda polnud probleeme, et tõlk ei võiks nähtav olla.
Olen ise õppetõlgi tööd teinud varsti juba kümmekond aastat, üldse tõlgina tegutsenud mitu aastakümmet, ja kunagi pole üritatud määrata, kus ma peaksin olema - ikka seal, kust kliendil mind kõige mugavam jälgida on. Tänagi jäi arusaamatuks, keda lavaservas seisev tõlk häirinud oleks, kogu kõnedepidamine ja muu tegevus toimus ikkagi lava keskel.
Tõlgi amet pole kerge ning selline suhtumine, nagu täna meie igati tublile tõlgile osaks sai, pole küll millegagi põhjendatud. Mäletan härra Pihlamäge juba oma ülikooliajast ning pidasin temast senini ikka tõesti lugu, aga täna see lugupidamine kukkus kolinal...
Vahepeal tuli küll selline tunne, et ei taha või ei viitsi. Tegelikult oli kiire ka ja kui midagi märkimisväärset oligi, siis jõudsid teised blogijad enne jaole ning ma ei näinud elulist vajadust neid mõtteid kordama hakata, mis minu omadega ühtisid. Mõnda aega piirdusingi ainult fotojahiga.
Teiseks on rõõmustaval kombel lisandunud selliseid blogijaid, kes minu senised põhiteemad sujuvalt üle on võtnud ja arvan, et neid isegi põhjalikumalt ja paremini lahata suutnud. Eks ma pea nüüd uute teemade järele ringi vaatama hakkama. Aga kirjutada saab siiski ainult sellest, mis ennast mingil kombel puudutab ja mis mulle endale korda läheb.
Statistikat ei hakka seekord üles panemagi, keda see niiväga huvitab :P
Tore on, et selle aja jooksul on päris mitmete blogijatega ka väljaspool netti tuttavaks saadud ja enamasti leitud ka blogiväliseid ühishuvisid. Elu on ikka palju mitmekesisem ja huvitavam kui blogist paistab.
Mis edasi? Eks näis. Kuna ma sügisest uuesti koolilaps, ehk korjub sealtkaudu midagi huvitavat. Ära lõpetada küll ei kavatse, selleks on blogimine juba nii sisse kasvanud, muutunud osaks elustiilist. Ja fotojaht kestab ju ikka edasi...
Aitäh kõigile, kes on viitsinud siin lugemas käia, vahel ka kommentaare jätta ja muidu toredad blogisõbrad olla!
Käisime Tupsuga tsekkamas Alfredi pubi, mis kõigi eelduste kohaselt peaks eeloleval nädalalõpul saama okupeeritud suure hulga blogijate poolt. Muidugi vaatasin kõigepealt, kas isand Konn on oma lubadust pidanud ja Rahumäe jaamast sinnani valged jutid vedanud. Ei paistnud küll, aga mõned päevad ju aega ka. Kui aga peaks juhtuma, et auväärne isand siiski aega ei peaks leidma, mõtlesin logistilised juhtnöörid kirja panna.
Arvatavasti pole pealinlastel ja tihti pealinnas käivatel eesti- ja muumaalastel koha leidmisega raskusi, aga neil, kes väga tihti kilulinna ei satu, võib sellest ehk abi olla.
Autoga tulijad, kellel GPS-i pole:
Tartu ja Peterburi maanteelt on kõige targem keerata Järvevana teele ja sõita seda mööda Tammsaare tee pikendusele, teha Tondi selveri juures vasakpööre ning kui kalmistu juures S-kurv õnnelikult läbitud, oletegi kohal.
Pärnu maantee poolt tuleb sõita Nõmme keskuseni (see tähendab, et Pääskülas ei põruta mitte otse mööda Vabaduse puiesteed kesklinna poole, vaid hoidute vasakule, sõidate üle raudtee ning sealt kohe paremale mööda Pärnu maanteed, kuni uuesti raudtee vastu tuleb). Enne raudteed vasakpööre ning kui see tee lõpuks vasakule pöörab, olete kah kohal.
Kui keegi peaks ka mööda vana Viljandi maanteed pidi tulema, siis on mõistlik kas Rakus Valdeku tänavale pöörata ja seda mööda sõita Nõmme raudteeülesõiduni või Järve Selveri juurest mööda Pärnu maanteed sinnasamma. Kohe pärast raudteed paremale ning edasine kattub Pärnu poolt tulijatega,
Parkimiskohtadega on nii, et kõrvalasuva lillepoe juures on ruumi neljale-viiele autole, hilisemad tulijad peavad panema oma raudruunad raudtee kõrvale kivitahumistöökoja ette.
Balti jaamast saab kohale Riisipere rongiga, mis väljub sealt 13.50 ja on Rahumäel 14.01
Varem ei saa, sest kella 12.30 ja 13.50 vahel ühtegi teist rongi ei tule. Järgmine rong väljub 14.06
Bussijaamast tulijatel on vist kõige rohkem seiklemist, kuna kilulinna valitsus eesotsas staarblogija Edgar Suurega on otsustanud, et nõmmekatel pole suvekuudel bussijaama asja ja seega otseühendust sinna pole.
Võimalusi on mitu.
1) Istuda bussijaamas 17 või 17A peale, sõita Vabaduse väljakule ja seal ümber istuda 23-le, mis toob siis praktiliselt pubi ette (linnast tuleva bussi peatus on küll nurga taga, aga pubi paistab sealt kätte).
2) Jalutada trammipeatusse, sõita nr.4-ga Viru väljakule ning seal istuda nr.36 bussi. Rahumäe peatuses tuleb lihtsalt üle raudtee jalutada.
Soovitav on osta bussijaama R-kioskist tunnipilet, kuna bussis seda ei müüda ja igas liiklusvahendis uue üheotsapileti ostmine on siiski üle mõistuse kallis - selle raha eest saab juba klaasi veini või muud joodavat.
Pildi panen ka, et kõik ikka koha ära tunneksid ning kogemata kombel kõrvalasuvasse palju viletsamasse söögikohta ei eksiks.
Üks märkus veel - joogid saab küll kohe kätte, aga me Tupsuga pidime oma juustupalle ja kokteilsalatit ligi pool tundi ootama. Seega übernäljastena ei maksaks tulla :P Aga menüü on hea, hõrgutisi igale maitsele, kohv väga korralik. Hinnad kah jalust ei löö.
Perekonnalugu
Siinai
klõpsud üritustel
Mänguasjade näitus Nõmme muuseumis
pühapäev
Naissaarel
Taeva tuhat tuju
Tuletants
Reede13
Linnamaastik
Pühapäev
kasvavad ja õitsevad
