Keskus Fotoalbum Nagi Album.ee Toru

Logi sisse

Unustasin parooli   Sisene ID kaardiga

Tiiu Her

Taas on nagistajate read hõrenenud... Aare Linamaa, aitäh mõnusate kommentaaride ja ilusate piltide eest! Olgu Sul nüüd rahulik puhkus! 12. oktoober 2012

Üldine

Sugu
Naine

Sulge Muuda BlogRSS

elumere lainetel

Et asjad ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et möödunud nädalal oli mitme inimese ja organisatsiooni koostöö tulemusena võimalus grupil Eesti erivajadustega inimestel käia Itaalias Asti linnas õppereisil, eesmärgiks selgust saada, kuidas seal on korraldatud erivajadustega inimeste iseseisev elu ja tööhõive ning kas midagi taolist oleks võimalik ka meie oludes teha. Grupis oli ka kolm ratastoolikat - kõik üsna suure abivajadusega.
Reisi põhisihtkohaks oli väike Asti linnake, kuid programmi kuulus ka ühepäevane Milano külastus, seal oli kokku lepitud kohtumised ühes hooldekodus ja linnavalitsuses. Astist Milanosse ja tagasi otsustasime sõita rongiga.
Sõit oli planeeritud neljapäevasele päevale, oli teada, et otserong väljub 6.54 ja ümberistumisega 7.10. Seega ülivarajane äratus, kell 6 oli kogu seltskond hotelli aulas, pakikesed hommikusöögiga jagati kätte ning vutvut raudteejaama poole. Jüri veeres oma elektrilises toolis tulede vilkudes ees, teised vudisid järele. Jaamas selgus, et piletikassa avatakse alles 6.30. Ootasime siis luugi juures ning kohe, kui daam teisel pool letti aknakese avas, küsisime pileteid ja kuidas ratastooliga rongi saab. Daam läks natuke sabinasse, aga siis kutsus ühe töötaja, kes seletas midagi oma mobiiliga, viipas meid endale järgnema ning juhatas perroonile. Selgus, et otserongile me siiski ei pääse - aega ei jätkunud. Töötaja läks võttis helkurvesti, ütles midagi teistele ja juhatas meid otse üle rööbaste teise rongi juurde. Seal oli juba valmis mitu meest millegi kärutaolisega, ükshaaval laaditi ratastoolid peale ning tõsteti rongi. Veidi oli küll sättimist, sest kohti oli vagunis ainult kahele toolile, kolmanda mahutamiseks tuli Jüril vahepeal oma tooliga WC-sse sõita. Vagunisaatja vaatas üle, et kõik on kenasti korras ning võisimegi sõitma hakata. Selle sekeldamise keskel unustati meile piletid müüa ning ega keegi neid küsinud ka.
Teel Torinost Milanosse
Ümberistumisjaamaks oli Torino, seal oli juba vaguni juures valmis terve oranžides vestides meeskond ning spetsiaalne ratastoolitõstuk. Ükshaaval toolikad tõstukisse, sealt maha ning kähku järgmise rongi juurde. See oli oluliselt madalam, toolikate pealelaadimine läks nobedalt. Muidugi jälle sama probleem, et toolikohti ainult kaks, aga ära meid mahutati. Piletit ei kontrollinud siingi keegi.
Milanos rongilt mahapääsemisega polnud üldse probleeme - perroon ja rongipõrand olid üsna ühel kõrgusel ning vaja oli ainult kahte spetsiaalset plaati rongi ja perrooni vahele. Kui ütlesime, et meil õhtul ka abi vaja, näidati, et näete, sealt tulete küsite, üks töötaja saatis meid kenasti liftini, viis väljapääsude juurde, soovis head päeva ja aidaa!
Milanos liikusime jala, kohalikku ühistransporti testima ei riskinud hakata. Peab märkima, et täitsa ratastoolisõbralik linn, paaris kohas ainult pidime vaatama, kuidas paremini edasi saada. Et me seetõttu kohtumistele hilinesime, ei morjendanud kedagi - on nagu on, tore, et kohale jõudsite. Jutuajamised olid asjalikud ja huvitavad, jala liikumine andis võimaluse natuke linna ka näha, kilomeetreid kogunes paarikümne ümber.
Õhtul oli meil kindlasti vaja jõuda 19.35-sele rongile, et viisakal ajal hotellis õhtusööki saada. Seetõttu lippas Annika viimaselt kohtumiselt linnavalitsuses natuke varem minema - pileteid ostma. Milanos ju polnud lootustki ilma piletita perroonile pääseda. Meie läksime järele ja sedakorda kõige otsemat teed. Õnneks on linnavalitsus päris jaama lähedal.
Jaamas saime Annikaga kokku ning siis selgus, et aitajaid pole kuskil. Saime kuidagi aru, et oleksime pidanud need paar päeva varem ette tellima. Valev ja Jüri läksid asja uurima, meie teised rongi juurde. Seal avanev pilt võttis esiotsa päris nõutuks - üsna vana rong kõrgete astmetega, lisaks ukseavades postid, millede vahelt ratastool läbi ei oleks mahtunud. Väikese otsimise peale selgus, et invamärgiga sissepääs on üsna rongi tagaotsas. Aga peale ju ikka ei saa - perroonilt rongipõrandani oli vahe ikka päris suur... Siis saabusid ka Jüri ja Valev teatega, et nad polnud kedagi leidnud ning kell 21 on algamas raudtetööliste streik. Vagunisaatja seletas ägedalt midagi mobiilis, rong oleks plaani järgi pidanud juba liikuma hakkama. Kõrvaltvagunist vaatas paar reisijat välja - milles asi, kas on abi vaja? Järsku oli mitu meest meie juures, ühiste jõududega tõsteti Alina ja Jako koos toolidega peale. Aga Jüri? Elektriratastool kaalub ikka päris palju ju... Siis saabus ka ratastoolitõstuk paari mehega, peal üks tavatool. Nemad olid aru saanud, et lihtsalt üks liikumisraskustega inimene vaja peale aidata. Paraku polnud meil sellest tõstukist vähimatki kasu - meie rong oli kõige äärmisel teel, perroon üsna kitsuke ning tõstuk ei mahtunud seal manööverdama. Aga me lihtsalt pidime sellesse rongi kõik saama, sest streigi tõttu järgmist rongi enam polnudki oodata.
Kuskilt ilmus järsku veel paar kohalikku meesterahvast ning ilma pikema jututa haarasid nad mitmekesi Jüri toolist kinni ning tõstsid ka selle peale. Jõudsime kiiruga neile veel "Grazie!" hõigata, vagunisaatja andis vilet, tõmbas ukse kinni ning rong läks lõpuks liikvele.
Olime küll tamburis nagu kilud karbis koos, siiski kõik üsna rõõmsad. Aga ega probleemid sellega veel läbi polnud. Kuna meie rong väljus hilinemisega ning meil oli vaja veel korra ümber istuda, oli selge, et me seda ei jõua. Vagunisaatja haaras jälle mobiili ning hakkas helistama - organiseeris järgmise rongi hilinemise. Selleks kulus ikka päris mitu kõnet, aga lubati. Paraku selgus ka, et streigi tõttu see rong päris Astisse ei sõida, jääb pidama Alessandriasse, viimased 20 km tuleb kuidagi teistmoodi läbida. Pealegi pidi teine rong tulema hoopis teise perrooni äärde, seega oleks tulnud kuidagi üle rööbaste saada. Viimasel minutil selgus siiski, et suunatakse sama perrooni äärde, et me ei peaks ülearu koperdama seal.
Igal juhul saime me oma kena vagunisaatjaga jutule, lobisesime terve tee lõppjaamani ning siis oli jälle probleem, kuidas rongist maha saada. Oranže veste ei paistnud kuskilt, selle asemel kõndis vaguni juurde neli tursket politseinikku. Nende ja paari kaasreisija abiga tõsteti toolid üks-kaks-kolm maha ning vurasime järgmisse peatuskohta. Seal oli ootamas invatõstuk, rong saabus ning politseihärrad ühe naisraudteelase juhendamisel laadisid toolikad kenasti peale. Alessandrias oli õnneks vastuvõtjaid ja paar kaasreisijat abiks, seega rongist mahasaamisega enam probleeme polnud.
Politseihärra nõu pidamas, kuidas Jüri rongi saada
Kohalikud politseinikud saatsid meid jaama ette taksopeatusse ning jäid ootama, kas ja millega me edasi pääseme. Ootama jäi ka üks kaasreisija koos vastutulnud pruudi ja koeraga. Taksosid eriti ei paistnud. Üks küll tuli, aga selle pagasiruum oli nii väike, et ükski ratastool sinna poleks mahtunud. Väikese nõupidamise järel helistas ta kellelegi, ütles, et tuleb üks suurem takso (invataksot polnud ju kuskilt võtta), võttis enne meid oodanud kliendid peale ning vuras minema. Meie jäime ootama. Tuli veel üks takso, aga mitte see, mida Jüri toolile vaja oleks olnud. Meie kaasreisija seletas temaga midagi, keegi jälle helistas kuhugi ning siis saabus üksteise järel veel kaks taksot, üks neist siis tõesti suurema pagasiruumiga. Sinna läks Jüri tool küljeli vaevalt-vaevalt sisse. Jüri ise tõsteti ettevaatlikult mitme mehe jõuga istmele, samamoodi paigutati teistesse taksodesse teised toolikad ning meie ülejäänud. Saatjad lehvitasid ning kolme takso kolonn suundus Asti poole. 
Hotelli juurde jõudsime veidi peale keskööd, tõstsime oma jõududega toolikad autodest välja ning siis teatati, et õhtusöök ootab. Pingelangus oli nii suur, et lõkerdasime ja jutustasime terve söögiaja ja veidi pärast seda veel väljas terrassilgi. Järgmisel hommikul muidugi magasime tavapärasest kauem ka.
Üks on pärast seda seiklust kindel - lahendamatuid olukordi EI OLE, kõik sõltub suhtumisest.                                                                                                                                                                              







Elab Eestimaa külas üks pere. Maakonnakeskusest küll mitte kuigi kaugel, aga siiski sellises kohas, kus ühistransporti praktiliselt pole. Lapsi on peres rohkem kui Eestis keskmiselt, pesamuna pole veel kahenegi. Pereema võttis end Töötukassas arvele lootuses, et kui pesamuna piisavalt suur ja lasteaeda läheb, saab temagi tööle. Enne ehk veel mõne vajaliku koolituse ka...

Töötukassa aga leidis, et kui inimene on mitu aastat lapsi kasvatanud, vajab ta töölesaamiseks kõigepealt motivatsioonikoolitust (nagu suurpere emal sellest puudus oleks!) Saadetigi siis kiri, et koolitus algab sel-ja-sel ajal seal-ja-seal. Märkus juures, et teatud ulatuses kompenseeritakse ka sõidukulud - kodunt maakonnakeskusesse ja tagasi.

Tundub täitsa tore. Aga nüüd läheb asi huvitavaks. Kõige suurem probleem - kuhu panna koolituse ajaks pesamuna? Lapsehoidu koolitusel ei ole ning kui võtta hoidja selleks ajaks, siis seda kulu Töötukassa ei maksa. Lasteaeda? Selles lasteaias, kus käivad pere teised lapsed ja mis jääb kenasti maakonnakeskuse teele, vabu kohti ei ole. Vallal on pakkuda koht vallakeskuses, aga paraku jääb see päris mitme kilomeetri kaugusele ja hoopis teisele poole. Selle ringi sõidukulu Töötukassa ei kompenseeri - linnulennult polevat vahemaa ju nii suur. Aga kui arvestada, et päevas tuleb vähemalt kaks korda edasi-tagasi sõita, siis koguneb lisakilomeetreid juba arvestatav hulk. Tõsi, pere suuremaid lapsi viib vallakeskusesse kooli koolibuss, aga alla kaheaastast sellega vist üksi lasteaeda ei saada?
Lisaks - kuna koolitus algab kuu keskel ja kestab järgmise kuu keskpaigani, kasseeriks vald lasteaia kohatasu kahe täiskuu eest, peale selle söögiraha. Ju on nende meelest suurperel selline lisaraha kuskil sukasääres olemas...

Iseküsimus on, et kas selline koolitus reaalselt ka töökoha saamisele kaasa aitab. Pereema on korduvalt küsinud inglise keele (kuna selle oskus on paljudes kohtades töötamise eelduseks) või arvuti täienduskoolitust, neid aga pakkuda pole. 

Töötukassal muidugi hea meel, kui jälle "linnukese" kirja saab, et aga nende "tasuta" abi läheb perele maksma arvestatava osa kuu sissetulekust, pole üldse oluline....             
... ja ei tahagi mõista!

Vaikse laupäeva õhtu. Tegelen oma asjadega, arvutis on Facebook lahti. Järsku jääb pilk pidama ühe soomlasest sõbra jagatud uudisele. Esmalt haarab silm ainult põleva kiriku pilti, teksti lugedes olen aga järsku nagu puuga pähe saanud. See on Ylivieska!

23 aastat möödas, aga nagu oleks alles eile olnud... Meie eestlaste grupp oli jõudnud Raudaskylässe, et seal kuu aega õppida. Esimene koht, millega meid tutvuma viidi, oligi läheduses asuv Ylivieska 1786.aastast pärinev puukirik. Uhkusega näitasid kohalikud kiriku sisemust, lihtsaid aga kauneid puupinke ja vääre, esitlesid kaunist altarimaali, mille autor omapärase, ehk isegi skandaalse mainega soomerootsi kunstnik Sigurd Wettenhovi-Aspa. Huvitavaid pisidetaile oli veelgi. Ja seda kõike enam pole....

Veidi hiljem tuleb uus uudis - süütamises kahtlustatav 36-aastane soomlane on kinni peetud ning oma teo üles tunnistanud. Olen hämmingus. Oleksin kahtlustanud kõike muud, aga mitte seda. Üsna suure tõenäosusega on tegu ju kohalikuga, võib-olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud inimesega. Milline viha või kibestumus õigustab esivanemate pärandi vastu käe tõstmist ja veel kristlaste suurima püha, Ülestõusmispüha eelõhtul? Vaid mõned tunnid hiljem oleks  pidanud algama ülestõusmispüha ööjumalateenistus ning on tõesti suur õnn, et kedagi veel kirikus ettevalmistusi polnud tegemas... Kas lootis tihutöö tegija, et pühad jäävad ära, et kõik on nii ehmunud ja šokis, et mingitest rõõmusõnumitest ja ülistuslauludest pole juttugi? Selles ta küll eksis - kesköömissa peeti sealsamas värskete varemete kõrval.

Mõtlen kõigile neile Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolitsesid sel õppimisajal, kes omal kombel olid andnud sugugi mitte väikese panuse, et eestlased saaksid tulla ja olla, koguda tarkust, tunda end omade keskel olevat.  Kindlasti oli osagi neist eile õhtul seal, vapustatud, hämmingus, mõistmatuses ning siiski lootuses. 
Elu võidab.

Pilt pärineb lehelt kotimaa.fi
Aeg: 5.veebruar 2016
Koht: Maarjamõisa haigla kliinikum

Üle 80-ne vanaproua kutsuti kaeoperatsiooni järgsesse kontrolli. Kohale paluti tal ilmuda hommikul kl 7. Et proua on kurt, tellis ta ka viipekeeletõlgi. Nagu kokku lepitud, olidki mõlemad varahommikul ooteruumis ja valmis arstiga vestlema. Siis aga hakkas toimuma midagi imelikku.
Järjest kutsuti inimesi kabinetti, prouale aga öeldi ikka - oodake, oodake. Ootasidki tõlgiga kahekesi vapralt edasi. Kui proua vahepeal püüdis selgitada, et aeg läheb pikaks juba ja tõlk ju peaks ka edasi liikuma, vastati talle ikka samamoodi. Arsti jutule pääses ta alles õhtul kl 17.
10 tundi ootamist sisuliselt söömata - ei julgenud ju vahepeal kohvikusse ka minna, äkki just sel ajal jõuab järjekord kätte.
Tõlgi tühjaläinud tööpäev - pika istumise ja ootamise peale oli tal võimalik kliendile teenust osutada umbes pool tundi.
Tagatipuks selgus, et operatsioon polnud õnnestunud, uus lääts vajab puhastamist ja selleks pandi märtsikuusse kirja uus aeg.

Küsimusi tekkis rohkem kui üks...
1.Kas kliiniku töökorraldus on tõesti nii algeline, et ei suudeta prognoosida, kui kaua klientide jaoks aega kulub ja vastuvõtuaegu hajutada, et keegi ei peaks tervet päeva kabineti ukse taga ootama?
2.Mida arvab Tartu linnavalitsus nn "tühjade" tõlgitundide eest tasumisest? Klient ju üldiselt tõlgi eest ise ei maksa, seda teeb linnavalitsus sotsiaalteenuste rahadest.

Tallinnas oleks see 10 tõlgitundi olnud praktiliselt ühe kliendi kogu aasta limiit. Õnneks on Tallinnas kliente koolitatud aktiivsemalt enda eest seisma ja nõudma arsti vastuvõtule pääsemist määratud ajal, sõltumata järjekorrast. Põhjuseks just tõlketundide piiratus ja ka see, et tõlk võib-olla peab edasi minema järgmise kliendi juurde. Tartus võib ju tõlketeenuse saadavus olla suurem, aga raiskamist see siiski ei õigusta.

Kas oli siis tegu hoolimatuse, ükskõiksuse või mugavusega?
Võta oma elumaja asjad seada, sest sa ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks sind magamast!

Oli mul täna jutuajamine inimesega, kes vahepeal oli pikalt ja üsna tõsiselt haige olnud. Räägitud sai ühest ja teisest ning muidugi ka haiguse ajast. Äkki ütles ta: "Kui vahepeal juba tundus, et ma enam ei tõusegi, küsisid pereliikmed mult - kuidas ma tahaksin oma matuseid korraldada." Esimene ehmatus möödas, räägiti asjad selgeks ja pandi kirja. Haige tundis seejärel meeletut kergendust ning oli tagantjärele üsna rõõmus, et julgus kokku võeti ja küsiti. Tervis läks ka paremaks ning täna oli ta seltskonnas täitsa kõbus. Mulle tegi ka lühikokkuvõtte oma soovidest ning lisas siis: "Ega mul nüüd suremisega kiiret pole, aga ma vähemalt tean, et kõik tehakse nii nagu ma soovin."

Mina aga jäin mõtlema - kui paljud meist võivad enda kohta sedasama öelda? On ju surm ja matused selline teema, mis võetakse kõneks ainult äärmisel vajadusel. Üsna sageli juhtub ka sedasi, et niigi šokis leinajad lähevad veel omavahel vaidlema - üks arvab, et tuleks asjad korraldada nii, teise meelest peaks tegema naa. Ning mitte keegi ei tea, mis oleks lahkunule endale meeldinud, mis oleks tema meelest õige olnud. Ei ole lahkunu ise eluajal selle peale mõelnud (või kui ongi, siis pole rääkinud), pole teised julgenud küsida või kuulata.

Vanasti oli asi lihtsam. Olid traditsioonid, paljudest asjadest polnudki vaja rääkida. Kui see hetk kätte jõudis, teadis igaüks, mida teha. Tänapäeval on valik liigagi suur. Mõnigi kord tehakse valik ainult selle põhjal, et nii tundub mugavam ja lihtsam. Kas see ka sisetundele vastab, alati ei mõeldagi...                       

Meil on kombeks enne jõule oma vanadele väikesed kingipakid viia. Igal aastal juhtub nii, et mõni nimekirjas olija on vahepeal surnud ja me ei teagi. Kui siis pakiviija ukse taga on, löövad kodused kaht kätt kokku - me ei teadnudki, et ta teie koguduse liige on, matusebüroo pakkus meile kõneleja ja me ei teadnudki, et oleksime hoopis teilt õpetaja võinud kutsuda... Kui niigi palju ei ole saanud omavahel räägitud, siis on ju selge, et muust ammugi mitte.

Mitmedki ütlevad, et nad ei saa ju ometi inimeselt tema matusesoove küsida, talle äkki jääb mulje, et me ootamegi tema surma. Aga millegipärast muututakse kohmetuks ka siis, kui inimene ise sel teemal rääkima hakkab - mis sa nüüd, ega sa veel surema hakka, mis me sellest ikka arutame... Kuni on hilja...

Isand Surm tuleb ikka siis, kui me teda ei ootagi. Aga kui tahame hingerahu viimase hetkeni säilitada, võiksime ju mõned ettevalmistused teha...

Uno Taimla

6.01.1935 - 23.01.2016

Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile.

Sellest on nüüd oma nelikümmend aastat möödas, kui oli mul kord asja Eesti kurtide Ühingu keskjuhatusse, mis tollal asus Nõmmel Sihi tänaval. Inimene, kelle juurde pidin minema, oli parasjagu hõivatud ning jäin eesruumi ootama. Järsku ilmus ühest toast pikk tumedapäine meesterahvas. Mind näinud, astus ligi ja küsis keerutamata, kes olen ja millega tegelen. Kui mainisin, et olen üliõpilane, päriti kohe edasi, kus, mida õppimas, kuidas läheb ja kuidas õppejõudude ja kaaslastega hakkama saan. Kui ütlesin, et vahel on õppejõududega natuke raskusi ka, järgnes umbes pooletunnine loeng, kuidas oleks kõige parem end nende suhtes maksma panna ja üldse kaaslaste ja kõigiga suhelda. Lõpetuseks ütles ta: "Enda eest tuleb ikka ise seista, nurka pugeda ja kõike kannatada ei tohi. Ei kuule või jääb midagi segaseks, siis on vaja kohe nõuda kordamist või seletamist, ega nad ju ise selle peale ei tule..." 
Selle aja peale ilmus välja ka minu oodatav ning sain teada, et mu vestluskaaslaseks oli olnud ühingu aseesimees Uno Taimla. Minu jaoks oli üsna üllatav, et nii hõivatud inimene võttis vaevaks minu, täitsa võhivõõra neiukesega nii pikalt tegelda ja kasulikke nõuandeid jagada. Ega ma siis veel teadnud, et see ongi Uno tavapärane stiil - nööbist kinni, sügavalt silma vaadata, paari-kolme küsimusega endale inimesest pilt luua ja  kohe välja mõelda, kuidas vestluskaaslane ühise ürituse vankri ette rakendada. Päris ta ju minugi käest kohe järele, kas ma ühingus ka midagi teen ja mida ma üldse oskan..
Igatahes ma kahtlustan kõvasti, et kui mind juba järgmisel algorganisatsiooni koosolekul juhatusse valiti, oli ka selles Uno sõrm mängus. 

Eks neid kohtumisi oli edaspidigi, aga pikaks ajaks jäid need üsna juhuslikeks ja rohkem erinevate üritustega seotuks. Uuesti algas tihedam suhtlemine 90-date alguses ja jällegi puhtjuhusliku kohtumise järel.
Kohtumine aga oli keset tänavat, teretasime, vahetasime paar lauset elust-olust ning siis piltlikult öeldes krabas Uno mul jälle nööbist ja hakkas seletama, et tal plaan vaegkuuljad kokku koguda - kurtidega nad millegipärast integreeruda ei taha, pealegi on ju probleemid ka erinevad. Mina sain sealsamas kohustuse oma tutvusringkonnas infot levitada ja esimesele kohtumisele paar inimest ka kaasa tuua. No ega Unole ei saanud ju ära öelda, pealegi hakkas asi ka mind ennast huvitama.
Sai see esimene kohtumine teoks ja siis järgmine ja järgmine ja...   Polnud need mingid niisama jututoad, iga kord oli Uno kellegi asjatundja kohale kutsunud, kes siis oma vaatenurgast probleemi püüdis valgustada. Iga kord oli ka uusi liitujaid, keda Uno siis tegevusse rakendas.

Need olid aastad täis tegevust, lõbusaid olemisi, pikki jutuajamisi. Vahel mõtlesin, millal Uno veel süüa ja magada jõuab - jooksis ühest ametiasutusest teise (ja ega ametnikud teda suure hurraaga alati vastu võtnud), kümmekond kirja mapi vahel, mis vastamist ootasid, pikad sõidud mööda Eestimaad, et igas maakonnas kasvõi väikegi ühingu rakuke toimima saada, koolitused (ja ikka parimate võimalike koolitajatega!). Ning selle kõige kõrval püsivalt heatujuline, sõbralik, heas mõttes uudishimulik, murede ja raskuste korral hea nõu alati varrukast võtta...

Nende aastatega sain selgeks, mis tähendab praeguste psühholoogide ja vaimsete tegelaste seas väga populaarseks saanud mõiste kohalolemine. Uno oli igas tegevuses, igas hetkes kohal, ei lasknud end häirida kõrvalistel asjadel. See, et Uno ka reaalselt  üritusel kohal oli, oli selge isegi teda nägemata - tema vali selge hääl kostis kaugele, täitis ruumi üleni. Ka telefonis rääkis Uno üsna valjusti, nii et mina, kes ju ka kuigi hästi ei kuule, pidin toru kõrvast kaugemal hoidma. Mõnikord oli sellest Uno valjust häälest vägagi kasu. Oli meil üks koosolemine, kuhu ta millegipärast ise tulla ei saanud, aga oli vaja talt midagi küsida. Helistasime ning kui Uno vastas, saime telefonitoru lauale panna ja kõik koosolijad kuulsid Uno juttu, polnud vaja kellelegi üle rääkida.

Endast ja oma muredest ei armastanud Uno palju rääkida, kui, siis vast kõige lähematele kaastöötajatele. Eks naised ikka tundsid ju huvi, kuidas pere elab ja kas abikaasa ei pahanda, kui ta nii palju ringi jookseb ning endale kogu aeg mingeid kohustusi võtab. Uno pööras need pärimised tavaliselt naljaks. Abikaasa kohta ükskord ütles küll, et eks ta vahel pahandab jah, aga ma siis lülitan aparaadi välja, kaua ta ikka riidleb kui ma ei kuule teda. Ise muheles kavalalt. Ühel teisel korral ütles aga südamest: "No kas te arvate, et ma pooltki midagi tehtud saaksin, kui mind sellise perega poleks õnnistatud!"
Et Unol tervis viimastel aastatel tunda andis, teadsime me loomulikult, aga ega ta sel teemal ka pikalt rääkida tahtnud. Lõõpis, et vanal inimesel ikka siit-sealt logiseb, mis selles siis imelikku peaks olema? Ja keeras jutu aga jälle sellele, mis veel teha oleks vaja ja mis tööd plaanis on. Et asi ikka väga tõsine on, seda tunnistas ta mulle alles möödunud aasta septembris, sedagi alguses läbi lillede ja naljaga pooleks - arstidel pidi liiga vähe tööd olema, seepärast on nad otsustanud tema ette võtta järjekordselt. Kuna aga üks plaanitud üritus tuli ära teha, andis ta mulle kõik vajalikud kontaktid ja lohutas - pole viga, saate hakkama küll! 

Saime hakkama. Lootsime vaikselt, et järgmisel korral on Uno jälle kambas, paraku 23.jaanuarist on ta hoopis mujal. Kohale jõuab see teadmine vist alles siis, kui tekib mingi probleem, mille suhtes tahaks Unoga nõu pidada ja alles siis kui helistama hakkad, saad aru, et ei enam...

Algusesse kirjutatud mõte Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile oli Uno üks tähtsamaid põhimõtteid, mida ta otse välja ei öelnudki, aga mille järgi tegutses kogu elu. Kõigist Uno jäetud õppetundidest peaks see olema kõige tähtsam. Kui hästi-halvasti selle selgekssaamine meil õnnestub, hindavad juba teised...

Puhka rahus, sõber ja teekaaslane!


Paar on eesti keeles nii mitmetähenduslik sõna, et fotojahile pilte valides jäin hätta. Aga täna Pirita rannas jäid ette siis sellised:
paar jääkamakat

paarike jalutamas muulil loojangu poole

paar kibuvitsamarja lindude ootel


Päris kauaks on õnnestunud blogimaailmast eemale saada - küll polnud aega, siis viitsimist, siis tundus, et polegi nagu millestki enam kirjutada... Nüüd ühtäkki jäi silma, et seekordse fotojahi teemaks on külm hommik. Esimese raksuga mõtlesin, et kust neid pilte peaks tulema, külma polegi ju õieti olnud. Aga just paar päeva tagasi sõitsin ise läbi Eestimaa, päike paistis ja lumi sätendas igal pool ning oli vist külm kah väljas (autos ei olnud). Et kaamera niikuinii igal pool kaasas on, proovisin seda ilu pildile ka püüda, niivõrd-kuivõrd see õnnestus...











Pildid tehtud siis sõidu pealt läbi autoakna kuskil Keila ja Nõva vahel.
Va?lavi väljak õhtul, veidi enne suurte kaubamajade sulgemist
Selle päeva märksõnaks oli kogukond. Nii sõitiski kogu seminaristide seltskond hommikupoolikul metrooga äärelinna, et üle vaadata sealne avatud noortekeskus.
On ju teada, et noored lähevad paha peale ikka siis, kui neil midagi mõistlikku teha pole ning kui keegi neid ära ei viitsi kuulata. Tegevuse koha pealt tundusid seal asjad heal järjel olevat, töö käis mitmel rindel - lastelüritused, noorteklubi probleemsetele noorukitele, spordi- ja liikumiskeskus, noorteteater. Lisaks erinevad noortegrupid hobitegevuseks, mida veavad nende endi koolitatud vabatahtlikud, suvelaagrid. Ka noortele emadele olid omad ringid. Nõustamist pakuti ka elementaarsetes igapäevaelu küsimustes, on ju selles piirkonnas palju probleemseid peresid, lisaks suured immigrantide (romade ja vietnamlaste) kogukonnad.

Ärakuulamise koha pealt ma siiski niiväga kindel ei ole, üsna tugevalt riivas kõrva kohaliku vabatahtliku daami küllaltki resoluutne olek - nagu teaks tema ainuõiget lahendust mõnele probleemile. Aga võib ka olla, et midagi läks tõlkes kaduma, sest paraku oli tõlk nurga taga ning vahepeal polnud teda üldse kuulda, keskuse tegelased inglise keelt paraku ei rääkinud. 

Lõunasöögi järel oli meil külaline veidi kaugemast piirkonnast, kes rääkis üsna huvitavast projektist nimega Päevalill. Sisuliselt oli tegu tagasipöördumisega oma juurte juurde, loodusläheduse, maa ja töö väärtustamisele. Koolitatakse lapsi ja täiskasvanuid, arendatakse ühistegevust. Lähtutakse sellest, et maa on see, mis meid toidab.

Akadeemilist poolt esindasid meie soomlastest õppejõud, kes tutvustasid huvitavat uurimust - kuidas näevad ennast ja oma tööd Põhja-Norra ja Põhja-Soome maapiirkondade diakooniatöötegijad. Päris huvitavaid erinevusi tuli välja...

Õhtu otsustasid meiekad jälle kaubandusvõrgus veeta, seekord teisest suunast vanalinna poole liikudes. Ainus, kes midagi kottipistmisväärilist ei leidnud, oli muidugi jälle Kukupai :)  Olgugi et igal pool on suured allahindlused (või just sellepärast), juhtus ikka nii et muidu meeldivat asja polnud sobivas suuruses või kui suurus klappis, ei meeldinud värv. No ei ole huvi midagi kappi seisma osta... Pilte seevastu õnnestus ikka teha....


Tänase päeva äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt. Nii pidi olema ka hommikusöögiga, mingil x põhjusel aga polnud. Ühise tegutsemisega aga suudeti lauad kähku katta ja kohvid keeta ning väljasõit hilines ainult paarkümmend minutit. Kolmveerand tundi bussis ja olimegi Terezinis. Pealtnäha kena väike linnake, paraku musta minevikuga...

Kunagi kindlusena toiminud linn muudeti natside poolt juudi getoks, kohalik elanikkond küüditati kuhugi mujale. Lisaks oli Terezin vahejaamaks paljudele mujalt toodud juutidele, lõppsihiks ikkagi Auschwitz. Samal ajal oli see ka mõnevõrra erinev ülejäänud koonduslaagritest. Nimelt polnud otseselt tegemist tapalaagriga, seal pole ühtegi gaasikambrit ning hukkamispaikki on ainult väikeses kindluses asunud poliitvangide laagris. Krematoorium ehitati praktilistel põhjustel - põhjavesi on liiga kõrgel ning klassikalistesse haudadesse ei saanud surnuid matta. Muidugi oli ka suremus kõrge, aga selle põhjuseks peamiselt kurnatus, vähene ja halb toit, haigused. Oli olemas täiesti korralik surnukamber, omastele korraldati leinatalitusi, krematooriumist toodi tuhk urniga tagasi ning paigutati kolumbaariumi....

Kuigi rahvusvaheliselt serveeriti Terezini kui väga head laagrit, kus olid tagatud elementaarsed tingimused, toimisid koolid lastele, oli haigla, elati kultuurielu (teater, muusika, kunst, kirjandus olid asukatele lubatud tegevus) ning Punase Risti delegatsioon õnnestuski nii ära petta, oli lõppeesmärgiks siiski juutide täielik hävitamine. Näiteks kui naine kohale jõudes oli rase, pandi ta haiglasse ja ta sai lapse sünnitada (kuigi vist üsna varsti pärast seda tuli uuesti vagunisse ronida ja Auschwitzi poole teele asuda), siis laagris naine rasedaks jääda ei tohtinud - perekonnad olid ju lahutatud. Kui niisugune asi aga siiski juhtus, tuli sellest komandandile teada anda ning naine saadeti raskele tööle, mis siis pidi esile kutsuma raseduse katkemise.

Omaette osa oli poliitvangide laager, nende olukord oli tunduvalt halvem kui geto elanike oma. kõledad kambrid, puust narid, millel iga mehe jaoks 30 cm laiune ribake magamiseks (külge pidi keerama mitusada meest korraga), kartserid, üksikkongid.

Meiegi saime kõndida 500 m kindlusesiseseid käike pidi, suunataju kadus täiesti. Välja jõudsime hukkamisväljakule. Samas valli taga aga oli ohvitseride ujumisbassein, kino, muud ehitised - täiesti teine maailm... Jah, Auschwitziga võrreldes oli pilt parem, aga selliseid kohti poleks üldse pidanud olema...

Kogu tänane pildiseeria siin

reklaam