Eile oli teine tõsine talvepäev. Käre pakane valitses ilma üle. Tuultki veidi. Üsna lõikavat. Sain mahti minna uudistama, kuidas meri end tunneb.
Ilus oli. Vaikus. Päike peegeldus veepinnal. Taevas ja pilved peegeldusid veepinnal. Pardid ujusid kalda ligidusse hoides.
Laevad liikusid. Sinna ja Tagasi. Mõned majesteetlikult aeglaselt. Mõned vilkalt kiirustades.
Laevad loksutasid laineid kaldale. Kaugemale kui ma arvata oskasin. Ühel hetkel käis minustki laine üle. Märjaks ei saanud. Vesi jäätus mu riietel enne kui jõudis kangasse imbuda. Vesi õhkas sooja. Külm mul kivide vahel ei olnud. Kivid, justkui hülged. Läikivad, jääkatte all. Mõned mütsiga. Mõned rippuvate vuntsidega.
Minu unistuste kodu asub mere kaldal. Kõrge kalju otsas. Pürenee poolsaarel, Portugali rannikul. Unistuste kodu...
Mere ääres meeldib mulle olla igal aastaajal, iga ilmaga. Merel on iga päeva jaoks oma nägu. Iga kellaaja jaoks oma nägu. Ta ilmemuutus võib olla peaaegu et märkamatu, kuid sealsamas võib see olla ka väga kiire ja eriline.
Pariis
Portreed
Minu pere ja muud loomad
Loodus
Fauna
Tallinn
Ajalugu
fotojaht
Lilled
Hommikuvalgus
