Keskus Fotoalbum Nagi Album.ee Toru

Logi sisse

Unustasin parooli   Sisene ID kaardiga

Maivi Lehis

http://sites.google.com/site/mlehis/ 22. oktoober 2010

Üldine

Lisainfo
ratsutamine.ee


Sugu
Naine

Sulge Muuda BlogRSS

Ajakiri "Lammas ja kits" kitsekasvatuse peatükid

Üldiselt, neil harvadel kordadel, mil mina mõnd etendust külastama olin sättinud, polnud ma siis nimme eelnevalt ühtegi arvustust lugenud. Selleks, et nö puhtalt lehelt, ilma mõjutuseta elamus saada. Seekord kujunes veidi teistpidi. Juba see, et omadel hämaratel põhjustel olin vahetult  suhelnud Medeia lavastajaga(ja mõnevõrra ebamäärase aistingu saanud) ning loogilise jätkuna kiiganud ühtlasi ka arvustustuste järele, leides näiteks SELLE  ja SELLE
Aga kuna ka eelneval kolmel viimasel korral olin täheldanud suht samalaadset tundmust kohe pärast pileti väljaostmist  à la päästake-mida-ma-ometi-tegin!  ja  ma-tahan-selle-pileti-tagasi-maha-müüa  siis ma eriti ette ei muretsenud. Sest ikka on olnud  lõpptulemuseks, et pärast soengu ja näo pähetegemist, võimalikult noobli saleda-inimese-teatrikleidi selgatirimist ning elamuse kättesaamist polegi enam nagu mingit põhjust kahetseda.
Seekord olin kleidikese juurde veel suisa väikse musta teatrikotikese hankinud. Mis siis, et Humanast! No ei olnud piisavalt sobivat kotikest tervelt poole aasta jooksul kuskil silma jäänud, isegi mitte reisudel ja kotikeste suhtes olen ma tõepoolest ülimalt äärmusteni, lausa neurootiliselt valiv!
Nagu ka teatrietenduste suhtes. Sestap olen järgmist külastuse-mõtet oma peas ennem põhjalikult keerutanud, lugenud kavalehte, heitnud pilgu näitlejate koosseisule, guugeldanud loo enda tagamaid. Aga nagu mainitud, arvustuste lugemisest siivsalt hoidunud.
Kuna kõiki etendusi nagunii läbi käia ei jõua, olen valinud võimalikult eriilmelisi lavastusi. Nüüd ehk lisan plaani ka neist või tulevasist kirjutada, iseasi kas selleks tuhinat jätkub. Olen alati arvanud, et niiiiii palju aega mul eales pole. Lähim tutvusringkond on mõistagi saanud osa minu vaimustusest ja värvikatest stseenide kirjeldustest, sest mis parata, ma lihtsalt lähen ise ka oma jutust nii hoogu, lisades üha rohkem kaasaelavaid žeste juurde, mida enam vestluskaaslase kerkivast huvist vunki üles võtan.

Niisiis Medeia, müütiline antiiktragöödia Sadamateatris. Varusin aega ja salfrätikuid, meigiga ei liialdanud. (L)ootus oli uppuda pisaraisse. YT-st olin lõiguti sirvinud üht Euripidese tõlgendust, algusest lõpuni vaadanud üle pooleteist tunni kestva filmikese Medea Maria Callasega(veniv ja igav)
ja sellise etüüdi (täiuslikult hingelõhestav, juba see võõramaine keel! Curta-metragem...)
Sadamateatri õhustikuga olin varasemast tuttav vaid paarist kõhutantsu-gala külastusest, nii esineja kui pealtvaataja poole pealt. Tervitused siinkohal kõigile kaasesinejaile ja eriti trennikaaslastele, kellega enne iga esinemist aastat pool trennisusse kulutatud! Teatrietendusi polnud sellesse väiksesse saali seni veel vaatama sattunud. Väga lakoonilise kujundusega lava nagu meie üritustelgi. Kuna publikukohad pole nummerdatud, istusin esimesse ritta, kohe laest rippuva köie ette. Arvustuse põhjal oli teada, et keegi mööda köit ronima ei hakka. Endal tekkis küll takkajärgi kelmikas mõte, et huvitav mismoodi näiteks Merle Jääger Iasoni rollis oleks lahendanud olukorra, kui keegi(oletame mina), oleks krahmanud lavalt köieotsa ja oma toolijala alla pistnud?
Mingil määral kasutasid köit kõik neli naisnäitlejat: kes mudis sõlmi, kes venitas sedapidi end põrandalt püsti, enamasti löödi köie abil gongi. Gongilöögid jäid küll kas taotluslikult või vähesest harjutamisest justkui ebatäpseks. Samas võib mul endal sellelaadsete helidega mingi oma neuroos olla: meie kitsekarja eesotsas kõndival kõige suuremal kitsel on ka paras gong kaelas, selle selge heli järgi kuulen kaugele ära, kuhu nad suuna võtavad. Aga siin ma sellisest sihitust rapsimisest aru ei saanud, köit rapsiti vist Olümpose jumalate suunas? Etenduse keskel ajas parajalt segadusse üks summutatud telefonihelina moodi hääl. Aga kui see tüki aja pärast kordus, tundus, et see pidi olema siiski etenduse helitaust.
Pihta hakkas lugu paljutõotavalt nagu danzumees mainiski. Esimesed hetked Kärt Tammjärve tõepoolest selge diktsiooni, lummava kostüümi ja meigiga võtsid korraks silma niiskeks(olin küll unustanud, kelle rolli Kärt Tammjärv üldse mängis, pidasin teda terve etenduse jooksul tegelikult meie igaühe südametunnistuseks). Ja mitte et teised kolm oleks vähem lummavad olnud, ei! Mercat vahtisin minagi suu ammuli ning absoluutselt ei seganud, et tema kui Iasoni, samuti Korintose kuninga ossa olid võetud naised. Aga minul, nagu teistelgi kriitikuil, ei tekkinud sellist sisekaemuslikku hüüatust, nagu mäletate selles «Aastavahetus Kinoteatriga» kus täpselt 19-nda minuti 43-ndal sekundil üks Piusi mängitud karakter selgitab: "Nojah, pinge oli ju õhus! Oli ju?" mille peale teine Piusi-karakter koos Niinemetsaga olid sunnitud nentima: "Jah, oli küll..." ning tukid piskuks ajaks tagasi taskusse toppisid.

Nii ma pärast mõningast juurdlemist, koduteele asudes, avastasingi selle, mis puudu jäi: pinget polnud ju õhus! Kuigi näitlejad mängisid tõesti kogu hingest. Jah, väga üllatuslikult ei häirinud meesteks kehastunud naisnäitlejad, isegi sellisel õõnsal hetkel kui Medeia püüdis Iasoniga veel viimast korda kontakti leida...
Hoopiski nimiosalise Medeia puhul tekkisid äraspidi seosed, kuna mõningane kujutluspilt oli mul eelnevalt nähtud  visuaalide põhjal Medeiast kujunenud. Lavale tuli aga hoopiski Malviina ehk Maria Annus, kes muidu rõõmsa koheva sinijuukselise tütarlapsena – nüüd lühikese tumeda parukaga(arvatavasti oli see parukas) väga usutavalt, inimlikult, kaasahaaravalt küll üles astus, aga tee mis tahad, minu aju ei suutnud ümber lülituda ega uskuda, et helesinine Malviina  ongi nüüd tsipa tumedamates toonides Medeia. Ma pole ometi nii tihti Buratino lastesaadet vaadanud!? !?
Ju vist andiski hoogu just selline paralleelne Malviina teisest-galaktikast-karakteri kordus, sest kui Medeia 10 aastat kestnud pagulaseelu mainimiseni jõuti, ei kõnetanud see mind raasugi. Aga võinuks, sest arvasin endal Medeiaga rohkem seoseid olevat. Või vähemalt eeldasin loo hargnedes, et midagi tuleb siit kohe-kohe paguluses olnuile, praegustele Kalevipoegadele, mahajäetud-reedetud naistele või hoopis meestele, kelle elustiil ongi kokku-lahku-edasi-järgmine. Ühel hetkel, pean siinkohal üles tunnistama, isegi piidlesin võimalikult diskreetselt oma pilgu vaatevälja jääva publiku näoilmeid, tuvastamaks neid kellele teema võiks enim hinge minna või ehk juba ongi läinud. Paraku ei märganud niiskevõitu silmi, kas oli point selles, et lavastusega üritati haarata siit-sealt ja mitut asja korraga, mis viimaks nagu enam kellelegi õieti korda ei läinud, mida seal öelda taheti.
Aga paruka-teemal edasi heietades: seda ma ei taibanudki, miks Külliki Saldre Korintose kuningana ühel hetkel ilma oma uhke parukata(üksnes sibulavõrgu-taolise asjandusega) lavale tuli – kuningavõimu polnud ju veel Iasonile üle antud(ja jäigi andmata). Näitleja justkui unustas aksessuaari lava taha? Nagu ka mõned fraasid. Kuigi ega see sisseelamist väga seganud. Kuningas möödus minust sedavõrd lähedalt, et tunnetasin füüsiliselt nii karakterile loodud (ürgnaiselikku)majesteetlikkust kui ebakindlust. See viimane tulenes kuninga kui lapsevanema ja riigipea elus toimuvatest murrangutest, võimu ümber kiibitsejate reetlikkusest,  vanusega lisanduvast põdurusest: "Tütred teevad meid nii pehmeks...pehmeks..." ;"Toit ei maitse nüüd enam samamoodi. Jaa-jaa, nad vist lisavad sinna vähehaaval mürki, nii et ma arugi ei saa..." ; "Ei saa, ei saa enam kedagi usaldada...Iasonil on sõpru rohkem ja need on tõelised sõbrad...aga mina, mul polegi enam õieti sõpru..." ; "...varsti saan ennast välja puhata, ma väga loodan..." 
Oh Kreon-Kreon, sa pole ainus, kes sedasi sisemonoloogi peab!

Lõppeks: kõige meeldejäävamalt kaigub kõrvus siiani Merca võimas hääl:"Mehed, edasi! Rauamaitse suus, mõõk vööl, edasi! Ärge vaadake tagasi, seal taga on surm...ja meie naised...!" Kindlasti ka Kärt Tammjärve õrn "südametunnistuse hääl". Kavalt vaatasin tagantjärgi,  Kärt mängis konkreetselt erinevaid Korintose naisi, mida ma ei pannudki lõpuni tähele. Väga inspireeriv karakter ja ainus, mis tema puhul ehk kriipima jäi, et oma ebamaiselt kenade ripsmetega mööda põrandat roomas ja jäigi lõpuks näoli väga pikaks ajaks lamama kohta, kus näitlejad kõik neljakesi terve tunni vältel olid saabastega üle käinud. Ma pole küll äärmuslik puhtuse-friik, siiski tundus see stseen pisut vastuoluline.  Küllap sellepärast, et pidades Kärti “südametunnistuse hääleks” oli väga vale näha teda põrandapisikutega vabatahtlikult kokku puutumas. Minu südametunnistuse hääl karjub koju jõudes esimese asjana:”Ukselingid, võõrad ukselingid! Käed pessu! Ei näpi midagi enne kui käed puhtad!”
Meeldis ka Korintose kuninga väga emalik olek ja intonatsioon(mis sest, et vahest tekstiga komistas), samuti kõigi tegelaste vaatemängulised kostüümid. Ja vägevad saapad! Mulle meeldib see teooria, et inimese tegeliku olemuse võikski  hoobilt ära tabada jalanõude järgi ehk: olenemata pealisrõivastest reedavad jalanõud, mis inimeses sügavamal peidus ja kes ta tegelikult on.
See kõik kokku andis alust taaskord parafraseerida  juba mainitud saadet «Aastavahetus Kinoteatriga» momendist 13.50: "Etteaste ei olnud halb, pigem hea. Lavastus oli lõpuni välja kõrgel kunstilisel tasemel, läks peale nii kohalikule kui kaugelttulnule."
Siiski, hoolimata mu suurepärasest oskusest samastuda kõigi nelja osalisega järjest, jäi midagi puudu(nagu eelnevad kriitikud juba ette heitnud olidki). Ei toimunud puhastumist-kirgastumist tunni ja kahekümne viie minuti jooksul, sellega said viie koma viie minuti jooksul hakkama hoopiski suhteliselt lihtsa aga samas keerulise loo esitanud Indigolapsed, keda mõni õhtu hiljem elus esmakordselt südaöisest raadiojaamast kuulama juhtusin - 200 Aasta Pärast
OMRABGCV

Heldeke, siin on valitsenud paus ligi kuus aastat!
Ega arvanudki, et see keskkond päris väljasurnud on aga nii elavat liiklust poleks ka mitte oodanud nagu vasakult tulbast näha, isegi minu igivanadele kirjavigadest kubisevaile lauseile  on keegi klikanud. Nonii, oleks ma seda teadnud, võtnuks juba varem kergemat sorti korrektuuri käsile! Ja nagu üldise blogide-elutoa lävepakult silma hakkab, tehakse mühinal värskeid blogisissekandeid. Mõned lihtsalt jäävad stiilile truuks, ei jookse iga moevooluga kaasa.
Olen tahtnud tõesti need ligi 100 postitust kriitilise pilguga üle käia, piinlik on mida kord kiirustades klõbistatud. Aga plaaniks ta jäigi, sest kui teha on nii palju, tundub küll tagumine asi, patt ja pühadusetoetus kuvari ees aega raisata. Nüüd on mitu päeva olnud õues sedavõrd külm, et õue minna ei riski. Aivo vaatab, et loomadel oleks toitu ja vett. Kitsed on kinni, ratsutamised järjest edasi lükatud.  Uuel nädalal pidavat laste koolivaheaeg kätte jõudma, seekord koos kärekülmaga, brrr!
Ma jälle pean vastama: "Lepime palun kokku uue aja soojemate kraadidega..." Külmetus on kerge ligi tulema ja gripp möllavat samuti üpriski agaralt.
Uusi mõttevälgatusi ilmselt niipea ei tule ent püüan pisutki parandada olemasolevate kvaliteeti. Mitte et mul välgatusi poleks! Kel on olnud aega ja huvi, on niikuinii mu tegemistega kursis kas nagi.ee piltide, youtube videokanali või facebooki kaudu.
Ma ei tea, kas keegi enam sedasi ridu loebki, palju mugavam on jälgida kasvõi liikuvat pilti. Endalegi on mugavam haarata esmalt salvestusseadme järele. Lausete moodustamine korrektses sõnastuses ning kirjavahemärkidega on tunduvalt ajamahukam. Pealegi, eesti keel muutub ajas! Peaks korraks lausa grammatikareegleid üle kordama. Seda vajadust tõdesin paari aasta tagustes eesti keele tundides, õieti oskasin alles siis pöörata tähelepanu sellisele varamule nagu eki.ee   
Internetisaidid on samuti nihuke kiirelt riknev kraam, mistõttu võtsin paar päeva tagasi käsile kõigepealt oma kitsekasvatuse-memorandumi, kohendasin lauseid loetavamaks ja kontrollisin viidatud linkide toimimist. Päris kähku lingid aeguvad ega juhata enam vajalikule leheküljele! Selle tegevuse käigus leidsin ühe värskema kitsekasvataja-blogi, süvenesin professionaalsest huvist mitmeks tunniks. Õnneks olin omaenda tarkuseterade vaheltharimisega ikka selleks korraks enam-vähem ühel pool ja niimoodi mul hakkaski sealt kuidagi küpsema edasine plaan siin blogis pisut haljastust muuta. Sest sealt kitse- ja maaelublogi pealt läksin lõpuks edasi oma blogi peale ja hakkas tunduma, et mu kirjutis oleks väärt säherdust hoolduskuuri. Enim uhke olen praegu selle üle, et ära sai värskendatud erilehekülg "Raamatud, mis on mõjutanud mu eluhoiakuid". Siin valitses täielik kaos – kehtetud viited, ebaühtlane font, värvide kakofoonia. Lappasin algul mõnd paremat taustakujundust otsida, siis loobusin, sest kaasaegsemad nägid veel hirmsamad välja. Lõppeks olin jõudnud samasse punkti nagu see proua, kes aina proovis kübarapoes neid kübaraid kuni ohates oma vana peakatte pähe tagasi sättis. Eks vaikselt tegelen kuvandi täpsustamisega.
Ühe kiirlingi Islandi vulkaanipurskest saatsin üldse prügikasti, sest praeguseks hetkeks saab selle kohta igaüks ise lugeda nii palju kui kulub, vaadata otse live kaamerat kasvõi. Tol hallil ajal kui mina ta endale kodulehele kleepisin, sai seda vaid raha eest näha, nii ma hea inimesena võtsin kopi-paste. Täitsa ime, et tollal keegi õiendama ei tulnud? Mäletate ju, kuidas Mallukas sai oma Mangi horoskoobi laialilaotamise eest?
Elu on olnud kiire ilma igasuguste horoskoopidetagi. Nõnda nagu see ajajärk tookord algas tallede eest hoolitsemise, kitselüpsi, külaliste vastuvõtu, ratsamatkade, juustuteo, enesetoetuse ja kõige muuga kuni hoogsalt siiani välja. 2012 sügisel püüdsin isegi lisatarkust omandada, üks tuttav kutsus kaasa Võrumaa Kutsehariduskeskusse loodusturismi õppima. Esimese õppeaasta käisingi kuni kevadeni,  istudes nädalavahetustel loengutes aga järgmise aasta detsembris  sõitis Vinso ristis reka ette, sain pisut viga(tütar, kes istus kõrval, pääses kergemalt). Mul ei olnud kohe otseselt midagi väga hädagi aga pikalt koolipingis kügeleda ei kannatanud. Tegelikult leiab soovi korral võimaluse ise koduski õppida ning areneda. Sellest kõigest võiks lausa mitu postitust teha. Lisaks kitseteemale tunnen end nüüd väga kindlalt toitumise, hormoonide ja üleüldise organismi toimimise kohalt.
2013 kevadel olin saanud kogritsamürgistuse, viibisin neli päeva haiglas kuni maksanäidud normi läksid. Umbes kolm aastat olid mulle kõik seened vastumeelsed. Vähehaaval olen õppinud osasid neist uuesti väärtustama ja nautima, seened on tegelikult oma heade omaduste poolest asendamatud.
Praegu õpin tohutu vaimustusega araabia keelt!
Varsti pärast säherduse surmalähedusliku hetke läbikogemist tuli mulle järgijätmatu järjekindlusega kallale inspiratsioon. Heakene küll, seda olin alati arvanud, et kirjatükke võib kirjutada üsna iga kirjatähti tundev isik aga luulevormi anda ei suuda teps mitte kõik. Kui 30 värssi sai punti, arvasin selleks korraks end vaevast vabanenuks ning asusin läbi rääkima kirjastusega Hea Tegu. Luulevihik ilmuski ja on juba müügil ent vapustav tõde on see, et veelgi uuemad 30 värssi pressisid poole aasta jooksul ennast vägisi mu sisemusest välja. Sinna ei saa midagi parata! Nad tulevad – eriti ergastavate läbielamiste järel. Ehk sobibki tänasesse lõpetuseks üks värskem värss, sest kes see ikka lõpmatusse kulgevaid ridu lugeda jaksab. Kirjutada oleks muidugi palju. Nagu ülalpool mainit, kitsed-hobused on meil jätkuvalt alles, mõned neist läinud, mõned uued, lisaks kalkunid ning kaks lammast ja üks äge muskuspardi preilna. ja mu suurim uhkus – päris ehtne borderkolli nimega Tuks! Ei suuda praegu meenutada, kas olen Tuksi kohta maininud, ta tuli meile kutsikana 2011 kevadel. Omal ajal alustasingi  ju blogimist pärast kõige lahedama koera, rottweiler Roy vanadussurma. Miskipärast on sündmused loomadega olulised, erilised. Maaelu keerlebki ümber loomade.
Aga praegu ei ole minu aastaaeg:

Ma vihanud olen lund
ta katte valget taaka
sest seganud on ta mu und
pole mõtetel lasknud naasta

ma vihanud olen tuult
ja marugi maru jõuga
sest tuul viinud sõnu suult
kui aidata tahtsin nõuga

ma vihanud olen kära
ja kilkeid ja laadamelu
ma tulnud sealt eemale, ära
ning mõelnud: on's see mõni elu?

nüüd kääpa all mullas vaikselt 
ma igatsen maru ja melu
ja lõõtsuvat tuult ning kilkeid
lumehunnikuid, hunnitut Elu!
...ja veel palju- palju tegelasi, kelle abil võiks moodustada pikalt lohiseva pealkirja.
Jäin hoovõtuks(mis tegelikult kujunes unelemiseks) kuulama kahe suure rokidiiva live-kontserte: üks neist Tarja Turunen ja teine Sharon Janny den Adel. Jälgisin nende maneere just sellepärast, et mulle eneselegi on vahest omistatud diivalikkust. Ma nüüd ei teagi – kas võtta seda komplimendi või etteheitena?
Juba juulis sündis utt Kriidil täieliku üllatusena jäärtall. Kes tema isa võib olla, pole kellelgi aimugi. Ilmselt ikka Säm, see kõige kangem. Sest väike jäärik on valge pehme villaga nagu Säm. Ja ülimalt nõudliku häälega! Kui ikka tema teeb oma "Määä!" on jalamaid selge, kelle suust see käsklus tuli. Sellest tulenevalt – ja kuna ute nimi algab K tähega – tuli täna järsku hea nimepanemise idee, et kas siis Kapten või Kindral. Kindral tundub nagu parem kuna kanuusõidule me selle lambaga vaevalt et lähen?
Aga kanuutamas – ja lisaks kõike muud sai terve selle nädala jooksul, mil me juures peatusid kuus fantastilist prantsuse tüdrukut, küll käidud! Eelviimasel päeval enne lahkumist vedasime neid veel hobuste seljas mööda Meenikunnu äärseid džungleid. Enamus neist polnud sellist metsa oma elus näinudki! Korjasin neile lehvikuteks sõnajalalehti ning nii nad seal kulgesid nagu prantsuse õukonnadaamid.
Nad said esimest korda elus lüpsta kitsi ja käia saunas, ennast kohvipaksuga üle hõõruda, hulkuma läinud jäärasid kanges Neostomosani lahuses vannitada, Võru linna sünnipäevailutulestikku nautida  ning veel igasuguseid pööraseid asju teha, sh teostada minu välja käidud idee kohalikust maapoest prantsuse keeles küpsetusfooliumi küsida. Teatrihuvilistena filmisid nad kahe mobiiltelefoniga poestseeni salamahti üles ning arvatavasti saab see müüjanna Perpignan´i linnas väga kuulsaks!
Tüdrukud õppisid ära päris palju eestikeelseid fraase ning mina õppisin selgeks tüdrukute nimed. Kuigi algul tundus see  lootusetu. Sest püüa meelde jätta Adel, Adelaide (juba sootuks teine persoon!), Amondin, Alize, Laura (hääldatakse Luora!) ja Marion.
Ning Mirjam. Uskumatult tubli ja vastupidav eesti tüdruk Prantsusmaalt. Juba kuuendat aastat väliseestlane!   Mirjami seekordne visiit kodumaale oli loodetavasti eriti meeldejääv.
Juhuse tahtel sain lühikese aja jooksul tuttavaks veel teisegi Mirjamiga. Lausa hämmastav, kuivõrd lihtne asi – näiteks hästiõnnestunud foto – võib meeleolu tõsta! Eks mind on pildistatud nii ja naa aga seekord oma ülimalt tavapärases töökeskkonnas, pealegi ebatavaliselt ilusa päikselise ilmaga näeb mu eluolu tõesti välja nagu eestiaegne maal!
Aga selle pildistamisega oli lugu nii: Mirjam, üks algaja kitsekasvataja, pidi tulema ja minu kameruni kitse Mokka ära ostma. Kokkulepitud ajaks polnud aga põllul mitte ühtegi määgijat. Juba ennakult alustasin otsinguid...Asjata! Ja just siis, kui olime jutud toas lõpetanud ja ka Mirjamile botikud jalga leidnud, et mööda soid kammida, laiutas kogu see kari põllul nagu poleks kadunud olnudki! Niimoodi me seal tulime, eakas Mona kaelarihma pidi näpus ja Mirjam aina pildistas. Väga ilusad pildid said! Ja Mokka sai väga hooliva uue kodu.
Kuna ilus ilm kestis kaks päeva, sai täna lõpuks kõige vanem ruun Haidar looreha ette rakendatud ja paar nädalat maas olnud hein vaalu kakutud. Heinal polnud häda midagi, siiani polnud ju teda keegi senimaani puutunud. Homme peaks heinategu jätkama aga kes seda teab. Esiteks võib alati tulla vihma. Ja teiseks võivad tulla ratsutajad. Lisaks veel hipoteraapia-punt. Aga tegu on nii toredate inimestega, kellele ära öelda ei raatsi. Muidu jah, pean üles tunnistama – nii mõnelgi korral sel suvel pole ma päris võõraid või selliseid püsikliente, kes odavama tunnihinna välja kaubelnud, üldse vastu võtnudki. Sest aega jääb järjest napimaks. Diivamaneerid.
Lihtsalt on nii, et tuleb ette igasuguseid asju.  Mõnest juhtumist – näiteks, kuidas 5 jäära (ainukesena Kõuepilv jäi miskipärast sikkude juurde maha!) paar nädalat kadunud olid ja lõpuks 12 km kaugusele talumehe paarisajapealise lambakarja juurde jõudsid ja ma neid sealt tagasi tõin või kuidas ma Võru Tööbüroos meessoost konsulendi nii närvi ajasin, et ta napilt üle laua mulle kallale pidi kargama, ÜRITAN (ei luba kindlalt) järgmisel korral ülevaate anda. Mingil kummalisel põhjusel suutsin olukordades jääda täiesti rahulikuks, justkui kõrvaltvaatajaks. Jäärade puhul oli mure ja teadmatus mõistagi ängistav. Aga Tööbüroos lausa nautisin olukorda, andes rahulikke konkreetseid vastuseid ja vaadates, kuidas kontorirott teisel pool lauda üha rohkem närvi läheb, süüdistades mind lõpuks lausa töö pühaks mittepidamises. Mina ja ei pea tööd pühaks, halloo?!
Foto NAGI's: Maivi ja kitsed
Viimastel päevadel olen tegelenud aia ehitamisega ümber rännukihus hobuste, kes hakkasid ülesoo koplist välja tikkuma.
Kasutasin kopli kindlustamiseks valget karjuselinti. Pärast mõningaid ponnistusi hakkas vooluagregaat lõpuks korralikult punase asemel rohelist tuld vilgutama.
Kohustuseks võetud põllud on enamalt jaolt niidetud-karjatatud. Mingi protsent võib olla karjatamata, mis on ka loogiline – kuhu muidu loomad peaks sööma laskma?
Tuleb päris kiiresti kohaneda, vastasel korral "...on elu see, mu kallis, mis meid jalust maha lööb..." nagu Trubetski on laulnud. Üha aktiivsemas ja järjest mitmekesisemas tegevuses pole aega mõelda muule kui vaid sellele, et kõige hädavajalikum saaks tehtud. Kui vägisi voodi poole ei suundu, riideid seljast ei kisu ning teki alla ei heida, siis võikski katkematult toimetama jääda.
Lambad said lõpuks pügatud. Jaa tean – hilja mis hilja. Aga polnud varem mitte kuidagi aega. Talled, juustutegu, jaaniiedasi. Nüüd õnnestus lausa pügamismasin soetada. Siiski meeldiks mulle rohkem raudadega näkitseda. Arvan, et õppisin isegi  kääride teritamise ära. Mu kõige suurem hirm, et paksu villa all on vaid kondiklõbin, ei osutunudki tõeks. Kihnu jäärad on väga musklis ja kevadiste talledega uted täiesti konditsioonis.
Uus ruun Asiil sai sadula alla. Muud hobused enam-vähem värgitud. Esmaspäeval peaks tulema Võsa Assortiid ja Purgaad ümber rautama.
Kitsekari  kasvas vahepeal 67 peani. Pärast müügitehingut ja lihaks tegemist koguarv mõnevõrra kahanes ent püsib jätkuvalt üle 60. Tuhalaanest toodud kirjude eesti kitsede sarviline kari on põhikarjaga kokku lastud. Oi seda uute metslastest kitsede värkimist, süstimist, karantiinis hoidmist ja muidu mässamist. Mingil lähimal ajal peaks nad ka märgistama. Sikud-jäärad eraldasime neil päevil, innahooaeg on alanud. Isased on igatahes ülielevil ja aktiivsed. Piimakoguseid jätkuvalt mõõdame ja kirjutame tabelisse. Ja piimaprooviringi auto peale saadan teisipäeval oma elu esimesed kitsepiima proovid!
Täna sain lõpuks süvenetud ka e- toimiku võimalustesse. Polnudki miskit ülimalt kaelamurdvat, nagu kartsin. Alustasin aga otsast, aeg-ajalt lugesin juhendit ja tehtud ta saigi! Võttis mõistagi aega, seda küll. Ent nüüd pole muud, kui klikkida vaid "send" nuppu. Võiksin vabalt väikse tasu eest juhendada, kuidas analoogset avaldust koostada neile, kel endal oskusi napib!
Olen tahtnud pikemalt kirjutada oma viimastest koolitustest. Või säravatest kohtumistest omal alal väga pädevate inimestega. Nad on selles mõttes tõelised gurud, et nad jagavad lahkelt oma oskusi. Sellega on minuski sütitatud soov saada üha paremaks ja paremaks oma valitud alal.
Olen kogenud väga palju toetust erinevatelt inimestelt, vähemalt pooletunnised telefonivestlused iga päev mõnelt healt sõbralt toimetuste igapäevarutiini kõrvale. Tasakaal  tuleb vähehaaval. Keegi polegi öelnud, et elu möödub vaid peomeeleolus.
Taaskord on möödas üks ülipikk päev. Kitselüpsile olen järjest hiljem jõudnud, täna jäidki kõik kitsed lausa ühe lüpsikorraga.
Eile kulus samuti omajagu aega aga lõpuks kogu loomakarja seljad Bayoflay kriipsulahusega läbi kriipsutatud said. Parmude-puukidega peaks 6 nädalat veidigi hõlpsamalt hakkama saama.
Seoses meie täkkude ruunamisega nägin elus esmakordselt ära  legendaarse  veterinaari Tiit Siiboja. Tiit on võrratu! Absoluutselt teisest puust kui mõnedki, keda seni veterinaari ametis kohanud.
Asiil ja Renessanss on ruunad ja see teadmine peab nüüd nende teadvusesse kahe kõrva vahele jõudma.
Alustasime väiksemast täkust, Renest ja kui ma koera tarvis mune kokku korjasin, tuli Tiiduga kuidagi jutuks, et neist saab ju suurepärase delikatessi. Pakkisin siis hõrgutised autoküljetaskust leitud jäätisepaberi sisse(eile Võrus käies ostsime Aivoga kahe peale ühe). Asiili munade jaoks teadsin pärast juba puhta kilekoti tasku pista.
Õhtuks tuli maja külalisi täis, seega oli kõigile pakkuda midagi väga erilist. Kes muidugi soovisid. Ma tean nüüd ise ka, kuidas täkumunadelikatess maitseb aga juurde ei tõsta.
Filmisin paar päeva tagasi kitsetallesid. Seekord kulus õige muusika leidmiseks kõvasti kauem aega, terve päeva jagu. Käisin ikka aeg-ajalt teiste toimetuste vahelt jälle Youtube´i listi sirvimas ja kuulamas. Lõpuks tundus sobiv meloodia ja rütm:
Täna hommikul suutsin ikkagi selleks ajaks üles ärgata kui Veenuse täpike veel kirbukakana Päikese ees kella ühe peal paistis. Päike siras kõigest väest, mistõttu esimesena kättehaaratud keevitajamask osutus vaatamise jaoks liiga heledaks – tegu oli selle kallima, isetumenevaga. Mask tumeneb vaid keevitamise ajal.
Kummaline mõelda: miljonitel inimestel pole lootust Veenuse üleminekut enam mitte kunagi uuesti näha...
Aga ühel vihmasel hommikul tallede juurde minnes leidsin lõdiseva Tusapuntra. Mingil põhjusel oli ta talleputkast välja jahedasse ukernud ning üsna viletsas seisukorras. Otsustasin vaesekesele halastada. Viimasel ajal oli  enneaegseke küll palju tragimaks muutunud ent lahkamisel sai selgeks, et ega palju lootust siiski polnud. Kops ei näinud üldse hea välja.
Kits Hallika kummalise käitumise tagamaad lõid samuti ootamatult välja – kõhu all, pikkades karvades peidus oli  üüratu mädanev haav. Arvatavasti oli see saadud pigem naabri koera eest põgenemise ajal kuhugi oksatüüka vm otsa tormamisest mitte puremisest.  Kohalik volitatud veterinaar ei suvatsenud tookord akti tarvis ühtki vigastatud looma korralikult ülegi vaadata. Nüüd keeldus üleüldse välja tulemast ja vigastust fikseerimast. Seega võtsime Hallika autosse ja viisime ta teise volitatud veti juurde Räpinasse. Vastuvõtt ja teenindus oli nagu öö ja päev. Saime akti ning kiirustasime koju, Hallikat piinadest vabastama.
Loomi pidades peab ka lahkumiseks valmis olema. Üliõrna hingega inimesed kahjuks ei saa endale niisugust hobi lubada. Suurte läbirääkimiste tulemusena tegin otsuse Dimeeri müügiks, Juku läks seltsihobuseks kaasa. Vastu sain imeilusa kuldkollase 5-aastase eesti tõugu täku. Aga selle täkuga on  veel kõvasti tööd, enne kui üldse ligi julgeb minna. Kuigi, mulle tundub, ma vist meeldin talle.
Jääkuninganna oma laheda otsmikulokiga ja Katja – nemad on samuti oma uues kodus.
Ja siis veel Viivika, ka tema on lahkunud. See väike mära, keda ühel suvel Paidra järves sai ujutatud ning  videosse jäädvustatud. Hüvasti, armsad sõbrad!

Foto NAGI's: Dimeeri lahkumine
Foto NAGI's: Meie kitse udar: Hallika3

Foto NAGI's: Jääkuninganna ja Katja lahkumineFoto NAGI's: Tusapundar- üks Tuija kolmikutest1

Piimakogused on jätkuvalt mõõdetud. Nädala ülevaade kitsede ja päevade kaupa: 
(See laiutab nüüd üle ekraani servast serva, loodetavasti ei häiri. Exelis näeb tabelit SIIT)

 Lüpsikord Tuia My Best Marmor Katja Klaabu Öö Puki Jääkuninganna Luige Mona Lumimari Lumivalgeke   Kajakas Gehenna kokku
31.05 h 2200 1900 1350 1350 1100 990 910 900 790 450 300 100 12340
31.05 õ 1600 1200 850 1000 900 800 800 190 350 350 200 0 8240
01.06 h 1500 1450 1050 850 900 650 800 220 450 300 200 0 3000 11370
01.06 õ 1950 1500 1000 900 900 830 900 500 450 350 170 100 0 9550
02.06 h 1700 1500 1100 1100 1000 900 0 750 700 370 0 0 0 9120
02.06 õ 1500 1300 1000 1120 680 700 1100 550 300 300 400 100 0 9050
03.06 h 1700 1350 1000 1000 800 1000 1000 700 0 400 0 50 0 9000
03.06 õ 2050 1500 1710 1100 1000 0 0 480 500 150 2400 10890
04.06 h 1500 1550 400 750 1100 700 350 400 0 100 0 6850
04.06 õ 1850 1400 1100 890 950 900 0 300 510 50 0 7950
05.06 h 2010 1500 1310 1010 1270 650 320 310 310 110 0 8800
05.06 õ 1110 1150 1200 520 1010 390 510 320 200 110 1500 8020
06.06 h 1450 1100 1200 680 800 600 450 310 250 50 0 6890
06.06 õ 1510 1250 1300 700 950 200 390 350 200 100 900 7850
kokku nädal 23630 19650 7350 15540 11930 12950 5510 7250 5060 4990 3240 1020 7800 125920

















Loendamisest on külge jäänud kalduvus kõike mõõta-kaaluda!
Paremusjärjekorras vasakult paremale on kirjas 12 kitse piimatoodang lüpsikordade kaupa milliliitrites. Tabelist puuduvad Tuisu ja Iisebel, sest Marmor otsustas ühtäkki oma kahele tallele tissi rohkem mitte anda. Kuna aga Marmori lüpsmine on tunduvalt hõlpsam, kui viienisalisel Tuisul või veel hullem – Iisebelil(kelle  nisad on vintsked nagu surm!) siis hoian Marmori kastraatide Travolta ja Tuhkatriinu jaoks väga hea meelega kinni neid kaht kitse ning piima lüpsan enda tarbeks välja hoopis Marmori udarast.
Arvestada tuleb veel sellega: Klaabu toidab ühte oma kolmikutest ise, Mona toidab samuti ühte kolmikutest ise, Luige toidab ilusti ise ära oma kaksikuid(mistõttu lüpsikogus kõigub üles-alla olenevalt kuidas talled just tõmmanud on) Katja ja Jääkuninganna (rendikitsed), kes sikku ei tohtinud saada, annavad vanast harjumusest piima ilma paaritamata, sealjuures pole Jääkuninganna eales poeginud. Piimaanni poolest on mõlemad üllatanud, eriti neitsi-Jääkuninganna!
Tabeli lõpus on veel Lumimari ja Lumivalgeke, mõlemad aastased kordagi poegimata noorkitsed, keda alles sel kevadel hakkasin lüpsiga harjutama. Kajakat tõmban lihtsalt vahest tühjaks. Ma ei teagi, mis temaga saab. Tema on 8-kuiselt esmapoeginud teismeline, kes nüüd sügisel sai sikust õnneks eemal hoitud. Kere poolest on Kajakas väga tugevaks kasvanud
Täna peaks lõpuks oma koju tagasi minema Katja ja Jääkuninganna, nende prominendist peremees on reisilt tagasi ja valmis saanud ka raamatu. Seetõttu nemad kaks enam tabelis ei kajastu!
Lüpstud on enam-vähem 12-tunnise intervalliga. Niipea, kui ilmad läksid jahedamaks ja vihmasemaks, vähenes korrelatiivselt ka toodang.
Tuia My Best annab hetkel alla 4 liitri päevas.
Infoks:  piima 1 kg = 957 ml

Lüpsikord Tuia My Best Marmor Katja Klaabu Öö Puki Jääkuninganna Luige Mona Lumimari Lumivalgeke Kajakas kokku
31.05 hommik 2200 1900 1350 1350 1100 990 910 900 790 450 300 100 12340
31.05 õhtu 1600 1200 850 1000 900 800 800 190 350 350 200 0 8240
01.06 hommik 1500 1450 1050 850 900 650 800 220 450 300 200 0 8370
01.06 õhtu 1950 1500 1000 900 900 830 900 500 450 350 170 100 9550
02.06 hommik 1700 1500 1100 1100 1000 900 0 750 700 370 0 0 9120
02.06 õhtu 1500 1300 1000 1120 680 700 1100 550 300 300 400 100 9050
03.06 hommik 1700 1350 1000 1000 800 1000 1000 700 0 400 0 50 9000
Kokku: 12150 10200 7350 7320 6280 5870 5510 3810 3040 2520 1270 350 65670


Kõigepealt otsustasin oma loomsed saadused ehk kitsede talled ära kaaluda. Tahtsin ülevaadet, kuidas nad seitsme nädalaga on edasi arenenud.  Plaan on veel vähemalt kuu aega kõiki tallesid piimaga joota. Jõusööta süüakse nüüd üha suurema isuga.
Kui esimese kuu jooksul jaksas võtta iga talle eraldi ühekaupa puusa peale ning teise käega pudelist joota, siis kaalu kasvades pidin leiutama sootuks teise süsteemi: talled hüppavad nüüd paarikaupa  oma sulust-lasteaiast välja, saavad lutipudelist 650 ml kumbki, seejärel õue kepsutama. Nii viis paari järjest. Tusapuntraga käib jootmine muidugi veel omaette tehnikaga ja palju tihedamalt – Tusakas nimelt ei jaksa korraga palju juua.
Siin nad on, sündimise järjekorras ülevalt alla:

Nimi
sünniaeg
söötmisviis
sugu
mitmik
poegimine
kaal  kg 25.05.2012
Mileedi
21.02.2012
pudeliga vadak+ täispiim
kits
kaksik
esma-
13
Avang
1.04.2012
emalt isu järgi täispiim
kastraat
nelik
esma-
11
Misirlou
1.04.2012
pudeliga vadak+ täispiim emalt
kits
nelik
esma-
10
Kelluke
3.04.2012
pudeliga vadak
kits
kaksik
esma-
10
Mata Hari
3.04.2012
pudeliga vadak
kits
kaksik
esma-
10
Lunt
3.04.2012
pudeliga vadak
kastraat
kaksik
10
Volang
3.04.2012
pudeliga vadak
kastraat
kaksik
9
Musisuu
4.04.2012
pudeliga vadak
kits
kaksik
esma-
9
Otilie
4.04.2012
pudeliga vadak
kits
kaksik
esma-
8
Blankett
5.04.2012
emalt isu järgi täispiim
kastraat
kolmik
13
Koljat II
5.04.2012
pudeliga vadak
sikk
kolmik
13
Pasha
5.04.2012
pudeliga vadak
kits
kolmik
8
Tuhkatriinu
6.04.2012

emalt isu järgi täispiim+ teiselt kitselt lisa
kastraat
kaksik
13
Travolta
6.04.2012
emalt isu järgi täispiim
kastraat
kaksik
12
Sibelle
8.04.2012
pudeliga vadak
kits
kolmik
esma-
9
Viruvalguke
8.04.2012
pudeliga vadak
kits
kolmik
esma-
8
Tusapundar
8.04.2012
pudeliga täispiim
enneaegne sikk
kolmik
esma-
4
S- Peeter
21.04.2012
emalt isu järgi täispiim
sikk
kaksik
esma-
13
V- Peeter
21.04.2012
emalt isu järgi täispiim
kastraat
kaksik
esma-
8


Reedel toimus Maaülikoolis huvitav koolitus komposti valmistamise teemal. Oli jube kiire aeg ning  arvasin algul, et misjaoks mul neid s***ladustamise teadmisi vaja on, ent lasin end siiski heal tuttaval, Materra kaaslasel  Õiel ära rääkida. Ta oli mind juba nagunii kirja oli pannud.
Ja mis selgus – ülihea mõte, et vedu võtsin ja läksin! Esialgu loengu algul kippus silm küll tükati looja vajuma aga ühtäkki püüdis kõrv kinni niivõrd rabavaid lauseid, et virgusin hoobilt ning seniajani käin ringi ja vangutan üllatusest pead...
Enne kui minu postitust edasi loete, soovitan teemaga kurssiviimiseks läbi lugeda SEE ja SEE Veterinaar- ja Toiduameti leht!
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Nonii, kuidas asjast aru saite? Mis on need loomsed kõrvalsaadused? Ega keegi ju otsesõnu ei ütle, et need on sõnnik e. maakeeli s**t. Täpselt nagu juudid ühtäkki oma ebausu tõttu ei öelnud enam välja Jumala nime Jehoova, on ka meie asutusametil kujunenud välja omad kaudsed väljendid stiilis  " Talisõiduvahendi jalaseid kata plekiga kalendriaasta kolmandas kvartalis, hobuveoki rattaid kalendriaasta esimeses kvartalis"
Ülikasulikud teadmised – sest mine tea, äkki ühel meeltesegadushetkel oleksin otsustanud hakata loomseid kõrvalsaadusi otse  loomapidamishoonega külgnevasse piirkonda  ladustatud sisetoestikuta kuhilast mõnele sotsiaalvõrgustikust pärit taimekasvatushuvidega kodanikule müütama või vahetama?
Hetkel on meil ainult KOLM loomsete kõrvalsaadustega toimetavat ametlikult tunnustatud ettevõtet: http://www.vet.agri.ee/static/body/files/1743.section%20VII.pdf
Seega, kui teie nime seal pole, siis igasugused essumüügikuulutused ning sellealane kaubavahetus on e  b a s e a d u s l i k! Tuleb õppida s**ast saia tegema ning proovida hoopis sedasi äri teha.

Toimunud on rohkelt sündmusi. Kusagilt tuleks lõpuks alustada enne kui see päris üle pea kasvab...
Või nagu naljahambad on öelnud mehe kohta, kes seisab vööni vees: "See ulatub tal üle mõistuse."
Meie supleks siin varsti piimas, kui tarbimine puuduks. Sest meil on nüüd:
1. rinnapiima (hahaa, ärge unistage :-))    Hoopiski mammaks sain teist korda!
 14. aprillil hommikul sündis meile imeilus tütretütar! Noored läksid nime panema ja soovisid emme järgi  Daisiki´t nagu Daisiki II või Daisiki noorem. Aga ülla-ülla EI SAAGI panna nime, mis algab D  G  B  C tähega!!!! Uskumatu! Mis meil hakkavadki olema Kabrielid ja Pirgitid w?? Nii sai me laps nimeks Taisiki.
2. lambapiima  Küsite, miks märtsis sündinud noorukeste tallede kõrvalt utepiima varastan? Aga polegi enam, kelle kõrvalt varastada, sest järjekordselt käis karjas ikka see üks ja sama naabri peni ning rebis kõik Trinity kolm talle lõhki. Mitte keegi ei jäänud elama! Tänu ebapädevale piirkonna veterinaarile piinlesid Tsaar ja Täringuvise üle ööpäeva. Trühvlikese üllatunud ja piina täis silmad, soolikad väljas ei unune mul veel niipea...
3. märapiima Uusi varssu pole aga Renessanss käib jätkuvalt Rate.ee alla sööma. Ise on varsti emast suurem kaheaastane täkuraisk. Üritab kargutada suuri tori märasid, loodetavasti pole asja.
4. kitsepiima  Loomulikult, nüüd juba 20 liitrit päevas. Aga pärast penirünnakut tõmbas kõigil äsjapoeginutel piimakoguse miinimumi. Läks kolm nädalat kuni toodang taastus. Suur õnn,  et olin juhtumisi toonud just kotitäie Denkamilki vadakupulbrit. Sedagi esmakordselt elus ja vaid sellest uitmõttest, et äkki säherduse enneolematu talleuputusega kitsede piimast ei piisa . Ka esmapoegijatel tuli kolmikuid ja Klaabul lausa nelikud. Kõige uskumatum kits on sel aastal Tuija. Esimese poegimisega 3 talle ja piima annab nüüd  lausa 4 liitrit päevas. Ise näeb välja nagu ei usukski.
5. koerapiima  Ma ei tea, mida mõtleb meie emane rottweiler. Kas ta tunneb, et talled võivad jälle ohtu sattuda? Igal söötmiskorral keerleb ta ümber tallede ja sätib neile oma nisasid ette. Lunt, Pasha ja Kelluke lutsutavadki seda piskut, mis sealt tuleb! Koera nisade otsas on piimatigad.
 Lisaks oli meil veel vahepeal kameruni kitse piima, vahtramahla ja vadakupulbrijooki kuid kõigi nende sortidega on selleks korraks hõissa. Vaher ei jookse enam, kamerun Mäki on ilmselt tiine ja poegib juulis ning kaks 25-kilolist pulbrikotti on talledele sisse joodetud. Jäägitult!
Polekski jõudnud juustu vorpida ja neli korda päevas vadakut talledele joota. Nüüd kolme joogikorraga päevas saab kuidagipidi hakkama. Käestjoojaid tallesid on jäänud 10. Klaabu võttis Misirlou täielikult enda udara alla toita, Klaabu teise talle Avang´u võttis Tuisu, Mona toidab üht oma kolmikutest Blanketti. Kahte suuremat talle Mona miskipärast ei tunnista. Mileedi on saanud 3 kuud täis, söögu heina ja jõusööta.
Hallika närvisüsteem oli pärast rünnakut täitsa rikkis. Tal vahepeal ikka väga tõsiselt kruvid logisesid, käitudes nagu sikk. Täitsa ootamatult võis ka rünnata ükskõik millist elusolendit. Hallika ja Öö said retsida ent jäid elama, eakas kits Tillu hukkus. Tillu oli jõudnud vaid 8 päeva varem poegida, temast jäid maha 2 kena valget kitstalle Otilie ja Musisuu.
Oli just möödunud töine veebruar ja märts REL loendajana. See töö oli ülihuvitav ja tasus ennast juba kogemuste poolest kuhjaga ära! Teadnuks, et nii hästi ka makstakse, võinuks lasta end rohkemgi nöökida (aga nöökajaid oli väga üksikuid, ühe käe sõrmedel üles lugeda – paar meeleheitel koduperenaist, üks kohalik valvejoodik ja üks huvitav onkel, kes süüdistas mind oma lapselapse siiami kassi varguses ja siis veel üks onkel kelle kasvatamata krantsile närvigaasi sutsaka irevil koonu suunaskõhklematult enesekaitseks lasin).
1. aprillil andiski kohe avalöögi Klaabu oma nelja tallega. Sealt edasi terve nädal, peaaegu iga päev said järjest kõik kitsed maha. Ainult Luige oma Suure- ja Väikse-Peetriga pisut hiljem. Luige poegiski napilt pärast penirünnakut. Kas ehmatus võis põhjustada, et üks loode arenes edasi ja kasvas ning teine jäi täpselt poole väiksemaks? Praegu ei saa enam suuruse vahest väga arugi, Väike- Peeter on väga tragilt järele kasvanud.
Lugesin välismaistelt saitidelt, et polegi nii haruldane, et sündivatest loodetest üks on normaalne ja teine samal ajal enneaegne. On väga tavaline, et enneaegsel (kuna silmad ja kopsud arenevad välja kõige viimasena), on probleemid silmade ja hingamisega. Põhjusi võib olla erinevaid ent suuremalt jaolt peab põhjuste väljaselgitamast alustama tiinele kitsele antavast söödast.
Väike-Peeter oli küll igati väljaarenenud ent lihtsalt selline miniatuurne. Üks enneaegne on mul siin ka, esmapoeginud Tuija kolmiktall. Imekombel ta siiski veel elab, kuigi piirkonna vet viskas põgusa pilgu ja ütles, et sellega pole midagi teha.
Ei osanud eales ette kujutadagi, et seekordne tallekasvandus sedapidi kujuneb. Niisugused juhtumid õpetavad toime tulema ja lahendusi leidma. Võib natuke väita, et minu kitsekasvatusoskustes on toimunud hiiglaslik areng, seda eelkõige poegimise managemendi ja vastsündinud tallede eest hoolitsemise valdkonnas. Kohalikust vetist (ja teiste kitsekasvatajate kogemused näitavad, et nii mõnestki volitatud vetist terves Eestis) pole vajalikku tolku.
See on pikk nõme teema. Hetkel pean katkestama, sest äikesekõmin läheneb!
Asjatundlikku abi kitsede teemal saab Ants Kuksilt ja Liilia Talilt, see on Rõõmu talu Kolski külas Karula kandis!
Ja KAPRAMASSAAZ! See väärib omaette kirjeldamist. Tänased kliendid said seda juba proovida!
Siin üks nutikas vahtralüpsi meetod:


See eurolaul on väga ilus, refrään kõlab nagu "Tsaar!" – järelehüüe mu hukkunud Tsaarile, väiksele kihnu jäärapoisile ja kõigile teistele:

Ei ole mõtet narritada stiilis a la lubasin kirjutada aga siiani pole aega saanud......kui aega saan, siis kirjutan....bla-blaa...Tegelikkuses on ka praegu küllaltki selline hoovõtuaeg ja aega pole – siiski! read kisendavad kirjapaneku järele või muidu nad ajaga hägustuks!
Lambapidajad teavad seda hetke kui jäär astub mõõdetud sammul meetreid tagurpidi et olukorda hinnata ja tõhusamalt hoogu võtta. Minul on just sama lugu.
Mind on täielikult  enda võimusesse haaranud tuppa kogunenud paberite, asjade, riiete süsteemseks sorteerimine ja korrastamine. Milline rõõm, et anti lisaaega, see tuli nagu tellitult! Pisut võis eeldada, et nii läheb ja kohe neljapäevast loendusele tuuritada ei saa.
Kõige suuremat rõõmu tundsin eile, kui oskasin laiast netist viimaks üles leida ühe ammunähtud filmi. Olin unustanud nii pealkirja, osatäitjate kui režissööri nimed. Mõnel rahulikumal hetkel olin üritanud seda juba võimalike märksõnade abil leida aga nüüd on arusaadav ka, miks see ei õnnestunud: kummalisel põhjusel pidasin autoriks mõnda Poola režissööri. Omaette pomisesin keelt sõlmeajavaid nimesid nagu   Andrzej Wajda   Krzysztof Kieslowski   Roman Polanski .....tuhkagi! Ehk ajas mind segadusse ühe kaasautori  Kim Krizan  -i nimi? Kõlab üsnagi poolapäraselt, no paljukest vaja kui sind on emotsionaalselt nii-nii kaasa kistud!   Mu (ilmselt suurim) lemmik "Before Sunrise".
Väga puhas, väga tõeline. Näide sellest, et ka ilma seksi- vägivalla- ja massistseenideta on võimalik teha mõjus film.   "Before Sunrise"i- l on ka järg "Before Sunset", mille ühe lõigu nägemise järel pean tunnistama, et ma pole veel valmis seda nägema. Elan parem esimese osa lummuses edasi! Lisandväärtus omaette on Viinis filmitud lõigud. Kuigi käisime ses suures linnas juba ammu, 2006 aastal koos tütarde ja ühe väimehega,  on  mõned paigad siiani meeles ja filmi vaadates äratuntavad.
Meil oli Viinis unustamatuid seiklusi!
Kui nüüd veel leiaks selle brošüüri, kus kirjas kõik küpsuskirjandite teemad alates 1986, võib öelda, et olen peaaegu kõik elu jooksul kaotatud asjad üles leidnud.
Meenutada tasub ka üht konkreetset ulmefilmi (oeh, noorena olin suur ulmefilmide ja -raamatute fänn!). Selles filmis saabusid mingilt kummaliselt planeedilt Maale tegelased Saturi ja Oriona ega pääsenud enam tagasi, kusjuures Orionat mängis selline Slovaki näitlejanna nagu Božidara Turzonovova. Väga meeldejääv nimi- Boži dara! Kui keegi juhtumisi teab seda filmi, oleksin üliõnnelik, kui vihjaks pealkirjale.
Pärast nädalast eemalviibimist saab üha enam aru suurematest muutustest kodus. Pisipõnn Simmo poetab lauseid ja kanad mune. Niikui käisest. Simmo selle pärast, et ta on juba selles eas ja kanad sooja lauda ning Kureoja kanasööda  tõttu. Sööta saab tellida vaid Rotaks- R kaudu ning on tõepoolest ainuke, mis munemisele mõikab. Juukseid pesen jätkuvalt kodukanade munakollase, oliiviõli ja mee seguga. Segu maitseb nii hästi, kipun ka seestpoolt "määrima", peab otsekohe segama ja pähe hõõruma enne kui  ära limpsin.
Jätkuvalt valmistun loendaja rolliks. Koristamisest väsinud, uurin õhtuti  174 leheküljelist juhendit. Koristamine on olnud tulemuslik, sest muu vajaliku pahna seast ilmus lagedale täiesti korralik mobiilikott, silma järgi sobiv mu uhiuuele töötelefonile. Riietasin telo pidulikult tööülikonda!
Kohale jõudis  luksuslik aaloetoodete  pakk. Olen foreverlivingult ennegi tellinud – mugav ja tõhus. Pakk tuleb Leedu vahelaost kohale juba järgmisel päeval pärast tellimuse esitamist.
Rumalal kombel ajasin oma sisselogimise andmed lõpuks valede paroolidega lukku ja näib, et lahti saab ainult otse Ameerikasse helistades, sest salaküsimuse vastus pole tellijaks vormistades vist kunagi jutuks tulnud. Aga kes seda enam mäletab. Boonuste kohta sai õnneks infot Vilniusse meilides. Selgus, et boonuseid oli mul aegade algusest (2006) kogunenud lausa €115.12  ning neid sain nüüd lõpuks arve tasumisel lausa uskumatu 50% ulatuses ära kasutada.
Traditsiooniliselt tellin alati paar titaanivaba(!) hambapastat, paar hügieenilist huulepulka. Siis veel soojendavat massaažikreeemi, puhast aaloe geeli(seni ainus, mis valusale kurgule jm. põletikule mõjub), taruvaiguga näokreemi , pinguldavat kreemi ja silmaümbruskreemi(viimane oli täitsa otsa saanud, no kus ma`s sedasi läen!) Fleur de Jouvence sarja näomaski pulbrit, Sonya toonikut ja seerumit.
Uudisena oli foreveril nüüd eestikeelne kuukiri pakis, jaanuari numbris kirjutab FLP rajaja Rex Maughan eesmärkide kirjapaneku olulisusest: mitte lihtsalt peas mõlgutada vaid maha istuda ja kirja panna! Pidin selles punktis Rexiga täiesti nõustuma, sest kui edasisel koristamisel jäi näppu mu enda ratsatalu aastatetagune projekt, siis pilguga punktid üle libistades avastasin kõik, uskuge kõik on 100% täitunud ja enamgi veel!
Niisiis sai õhtul pärast laudaskäiku näomaskiga kortsud sirgu tõmmatud ja korralikult sügavpuhastatud. Minu häda on see, et unustan end lauta. Lähen enda meelest vaid silmapilguks aga nagu eilegi – ainult korraks Pukit ja Viru Valgekest lüpsma minnes hakkasin mõtlema: no kui ma juba siin olen, pakun ühele ja teisele juua .... ja no neile sinna võiks heina lisada ... ja see armas nunnu tahab sügamist ...jne.
Meie tublide noorte pere talitab usinalt, lausa kaks korda päevas kuni ma inimesi-eluruume loendan. 

reklaam